Tunnusmärgiks sai ja jäi aga selle järjepidevus.
Möödunud 25 aasta jooksul on toiminud muutused mineviku hindamises. Laias laastus jaguneb see aeg kolme faasi. Aastaid enne ja pärast vabaduse taastamist iseloomustab endise Eesti Vabariigi ja selle juhtide idealiseerimine, mida oli ju ka vaja vabadustahte õigustamiseks ja põhjendamiseks. KGB-tegelaste tõhusa abiga leiti Konstantin Pätsi haud ja ta põrm toodi Metsakalmistule.
Sellega kaasnes okupatsioonikuritegude hukkamõistmine koos nõudega karistada süüdlasi. Kuigi endine Eesti poliitiline eliit oli vahepeal enamasti kas likvideeritud või maapakku sunnitud, ainult väikesel osal õnnestus üle elada vaikijatena või kollaborantidena, oli siiski veel neid, kes olid süsteemi hammaste vahel üle elanud ja mälu koos selgrooga säilitanud. See tekitas muret nende hulgas, kes vabanemisprotsessi ajal võimu juurde jäämiseks olid sunnitud värvi vahetama. Tähelepanu kõrvale juhtimiseks oli neil vaja leida teisi süüdistusobjekte. Kõige lihtsam oli veeretada süü Eesti vabaduse kaotamises neile poliitikutele, kes juhtisid Eestit selle raskel ajal, unustades need reeturid, kes kohe astusid võõrvõimu teenistusse ja osalesid selle kuritegudes eesti rahva vastu.
See tendents lõi üsna kiirelt läbi ja leidis laialdast kõlapinda, ka seda propageerivate ajaloolaste kaudu. Nende esirinnas on seisnud Magnus Ilmjärv, kelle vaateid olen korduvalt valgustanud. Piirdun siin ainult ühe näitega. Tema arvates sai iseseisvuse kaotamisel määravaks autoritaarne riigikord. Temaga on isegi nõus Mart Laar, kes arvab, et demokraatliku riigikorra puhul oleks Eesti nagu Soome oma vabaduse säilitanud (Looming 1995/2, lk.244, vrd. minu pikem käsitlus Looming 1996/2, lk. 225-241). Kas 1945. aasta algul Jaltas jaotati Euroopat riigikordi arvestades?
Tulemused on olnud selle kampaania alustajatele soodsad. Kui praegu kerkib see teema üles võrgus, on alati suur ülekaal neil, kes iseloomustavad Pätsi ja temaaegseid poliitikuid riigireeturitena, teda ise diktaatorina. Hukkamõistmine on vahel isegi räigem kui ENSV ajupesu ajal. Vähesed tasakaalukamad kommenteerijad, kelle hulgas on ka ajaloolasi, külvatakse üle labase sõimuga. Õnneks piirdub see verbaalse tasemega.
Pärast õnnestunud endise Eesti Vabariigi vastu suunatud kampaaniat kerkib küsimus: miks peetakse veel kinni järjepidevuse nõudest? Osaliselt ongi vist tekkinud mingi ebameeldiv riiklik tühik Vabadussõja ja Tartu rahu ning 1991. aastal enda iseseisvaks kuulutanud riigi vahel? Nüüd on alustatud kolmanda etapiga, selle tühiku täitmist ajaga N.Liidu embuses, mida iseloomustatakse üha positiivsemalt.
Selles pole midagi imelikku, on loomulik, et need mantlivahetajad, kes pärast 1991. aastat võimuhoobade juurde jäid, kannavad veel sovetiaja aluspesu. Nad pole unustanud, et nende positsiooni taustaks on isad ja vanaisad, kes asusid koostööle Moskvaga – neile on nad tänu võlgu – on kohustatud neid kaitsma. Neid ei tohigi reeturiteks nimetada? On küll kirjutatud palju 1940. aasta sündmustest, aga kas keegi on sama põhjalikult nagu Ilmjärv analüüsinud sellega seotud tegelasi? Reeturiks on tembeldatud ainult Karl Säre, aga mitte Eesti Vabariigi, vaid väidetavalt selle kukutajate – oma seltsimeeste – reetmises sakslastele. Kas keegi teab, kes oli Vares? Vist ainult vaga linnukene, kellest on huvitatud ornitoloogid?
On ka õnnestunud segada jälgi, rehabiliteerida neid, keda okupatsiooni ajal edukalt ja põhjalikult isoleeriti ja likvideeriti, nii et pole karta konkurentsi. Kas see rehabiliteerib ka selle teostajate kamba? Nende järglasi on veel igas parteis, samuti on nad esindatud meedias. Uus sugupõlv on peale tulemas, on oluline seda veenda, pärast endise Eesti Vabariigi mustamist mahendada ENSV aja hinnanguid. Pole aga lihtne, sest selles domineerib pori asemel paljude süütute inimeste veri. Seepärast pannakse pahaks rääkida kannatustest, pigem „kuldsetest 60-ndatest” – ilusast noorusest ehitusmalevas ja muust sarnasest. Keelele kerkib ja meelt mõjutab küsimus: kas see on areng või taandareng, mida lastakse märkamatult sündida?
Vello Helk
