Tõesti, Jeesus elab. Tema ülestõusmine ei olnud kujutelm ega pettus, vaid kõige reaalsem, mis üldse maailmas ajaloos on toimunud. Seda kogesid Jeesuse esimesed jüngrid ning kõik need, kel oli armu Tema ilmumistest osa saada. Just see imeline muudatus Jeesuse jüngrite juures, kus kartusest ja kahevahelolekust sai usk ja julgus tunnistada Jeesust ka oma elu hinnaga, on suurimaks tunnistuseks Jeesuse ülestõusmise kohta. Teisiti pole ka meiega – see, et oleme leidnud oma südames rahu, saanud patud andeks ning käime uues elus igavese elu tee – see on tõestuseks, et Jeesus on ülestõusnud ja on elav Issand meie ligi igal meie elu hetkel. Jeesus Kristus ütleb oma kõikide aegade jüngritele: ,,Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:20b)
Nii nagu Jeesus elab, elame ka meie. See ei ole ainult maine elu, mida Issand on meile kinkinud. Jah, ta on ka seda, kuid ta on eelkõige igavene elu, rõõmus ja õnnistatud igavik koos Issanda Jeesuse Kristuse, Püha Kolmainu Jumala ja kõigigi Tema pühadega taevas. Omapärasel viisil ei pea me aga ootama oma maiste radade lõppemist, et igavesest elust osa saada, sellest saame osa juba siin ja praegu. Kus me iganes usume Kristusesse ning elame armastuses seda usku mööda, seal on igavik tulnud juba meie hinge. Ta on võtnud meie hinge nii tugevalt oma eluasemeks, et selle elu kannatused ja kiusatused ei suuda meid lahutada elust ja tulevikust, mida Jumala armastus meile on valmistanud Jeesuse pühas kannatamises ja imelises ülestõusmises. Püha Pauluse sõnadega: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:38.39)
Kristus elab ja meie elame! Tänu Pühale Kolmainule selle armu eest! Ent see arm ja elu ootab edasiandmist. On öeldud, et kõige parem võimalus millegi tõeliseks enesele hoidmiseks, on selle ära andmine. Nõnda on ka meile kingitud Jumala igaveste andidega – kui tahame neid tõesti endale hoida ja jätta, siis tuleb nendest kuulutada, tunnistada ja neid tõeks elada. Seda tehes juurdume usus, armastuses ja lootuses, mis meile Kristuses on kingitud. Saame seda teha nii sõnadega, rääkides Kristusest ja Tema armust. Saame seda teha tegudega, võibolla näiteks pühade ajal kedagi külastades või aidates kanda õel-vennal tema koormaid. Saame seda teha mõtetes, palvetades nii kurbade kui rõõmsate eest. Just selliselt viisil oma usku ära andes, hoiame selle endale ning ühtlasi teeme Kristuse tööd ja laiendame Tema riiki siin maailmas.
Kallid Sõbrad maailma kõige erinevamates paikades! Soovin Teile osasaamist Kristuses olevast üliküllasest elust, mis on Pühas Vaimus tulnud meie keskele. Rõõmustagem sellest elust ning külvakem imelist sõnumit Kristuse lunastusest, Tema lähedalolust ja armust kõikjal, kuhu Issand meid nende pühade ajal saadab. Selleks olgu Jumala Isa armastus, ülestõusnud ja elava Issanda Jeesuse Kristuse arm ja Püha Vaimu osadus meie kõikidega.
+Ove
Põhja-Eesti ja Diasporaa piiskop
Tallinnas, Püha Nädala kolmapäeval A.D. 2026
