Viimase kahe kalendriaasta jooksul ilmunud teoseid esitati auhinnakonkursile kokku üheksa. Kõiki neist ei saanud žürii rangelt võttes statuudile vastavaks pidada, kuid kahtlemata ärgitas see mõtlema ilu- ja mälukirjanduse piiride üle. Kõik nomineeritud teosed on kõrgetasemelised, huvitavad ning leiavad kindlasti oma lugejaskonna ka ulgueestlaste seas. Paljud neist on juba varem võitnud mitmesuguseid Eesti kirjandusmaastikul leiduvaid auhindu. Siinkohal kõigepealt põgus ülevaade kõigist auhinnale esitatud teostest žanride kaupa.
Kultuurilooline proosa
Asta Põldmäe ,,Talvises teekonnas“ nõtkelt ja tundlikult kirja pandud kultuuriloolised lood mõjuvad pisut kui dioraamid, kus lugejale esitatakse esteetiliselt üles ehitatud ja väljavalgustatud tähendusrikas hetk Eesti kultuuriloost. Neli lugu on varem (üks neist tegelikult juba möödunud sajandil) eri väljaannetes ilmunud, sellises koosluses aga moodustavad omaette tervikliku kimbukese. 2025. aastal sai Asta Põldmäe Eesti Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna elutööpreemia.
Sarnase dioraamina mõjub Xavier Bouvet’ ,,Valge laev“, mis räägib Eesti Vabariigi viimase sõjaaegse valitsusjuhi Otto Tiefi saatusest kogu tema elukaare ulatuses. Kui selle valitsuse kurb lahkumine Puise rannast 1944. aasta sügisel on ehk Eesti ajaloost huvitatutele tuttav seik, siis see, mis sai Otto Tiefist edasi ja milliseid katsumusi tal nõukogude võimu hammasrataste vahel elu lõpuni taluda tuli, on lugu, mida tasub lugeda ja mille üle järele mõtelda. Bouvet’ teos on esmailmunud prantsuse keeles, selle on eesti keelde tõlkinud Reti Maria Vahtrik. Teos pälvis käesoleval aastal Eesti Kultuurkapitali Eesti võõrkeelse kirjanduse auhinna.
Lauri Sommeri ,,Sugupuu“ on samuti juba saanud omajagu tunnustust, olulisimana Eesti Kultuurkapitali vabaauhinna sel aastal. ,,Sugupuu“ on esseistlik sissevaade Sommerit aastate jooksul mõjutanud teiste kirjanike elu- ja loomingulukku, seda läbi autori subjektiivsete mõtiskluste prisma, kuid mitte ainult – kasutatud on ka hulganisti kirjandusteoseid ja kriitikat, avalikult kättesaadavaid dokumente ning eraarhiivides hoitud materjale. Kogu see külluslik rännak võtab aega, kiiresti läbi lugeda seda raamatut hästi ei saa.
Mälestused
Jaak Rakfeldti ,,Song of My Soul“ (eesti keeles ,,Südamelaul“) on detailne mälestus eestlaseks kujunemisest Põhja-Ameerikas. Metoodiliselt edenedes ja ülima detailitäpsusega on teadlasest autor kaardistanud oma perekonna ja iseenese teekonna Eestist ja Eestisse, seda nii geograafilises kui vaimses plaanis. Erilise mündi lisavad fotoplokid. Kuna teos on kirjutatud ja avaldatud inglise keeles, saavad seda lugeda ka need, kellel eesti keeles lugemine vahest nii kergesti ei suju.
Ühe pealtnäha tavalise Eesti maamehe elukäiku kiht-kihilt harutades saab lugeja ekskursi Eesti lähiajalukku, lisaks on siingi väga ilusasti kujutatud vanaisa ja lapselapse omavahelist sidet.
Teine mälestusteraamat tänavuses valikus on Indrek Tenno sulest, pealkirjaks ,,Kosmiline reis“. See kõnnib mööda mõnevõrra teistsuguseid radasid: Eesti poiss nõukogude sõjaväes, viimane aastakäik, mis sedasorti elukooli veel läbi oli sunnitud tegema. Õnneks lõpeb siin kõik hästi, kaugelt Venemaa põhjast suunatakse sõdurpoiss peagi Riiga staabitööle, teenistuse lõpuks aga suisa kodusesse Kuressaarde. Sarnasel teemal – sõjaväeteenistuse mälestused – oli ka eelmine Viirlaidi preemia saanud teos, Kuido Meritsa ,,Tsaari ulaan“. Seal põimusid tsaariarmees teeninud vanaisa ja tema nõukogude armee ajateenijast lapselapse lood.
Indrek Koffi ja Olena Londoni raamat ,,Ära oota midagi“ on võitnud nii Tammsaare kirjanduspreemia kui Virumaa kirjandusauhinna. See on luuleline ja mälestuslik lugu Indrek Koffi vanaisast, mida täiendavad ukraina päritolu Olena Londoni õhulised ja visandlikud, samas väga läbimõeldud illustratsioonid. Ühe pealtnäha tavalise Eesti maamehe elukäiku kiht-kihilt harutades saab lugeja ekskursi Eesti lähiajalukku, lisaks on siingi väga ilusasti kujutatud vanaisa ja lapselapse omavahelist sidet.
Luule
Kõige esimese Viirlaidi auhinna võitis Lehte Hainsalu luulekoguga ,,Valuvaba“ 2022. aastal. Samal aastal taaselustatud Henrik Visnapuu auhinna, mida annab välja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides koos Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega, pälvis toona Elin Toona. Visnapuu ja Viirlaidi auhindadel on kokkupuutepunkte rohkemgi: Visnapuu auhinna laureaatideks on olnud Tiina Kirss ja Janika Kronberg, kes mõlemad on kuulunud ka Viirlaidi auhinna žüriisse. Visnapuu auhinna uue tulija tunnustuse pälvis käesoleval aastal Reijo Roos, kes esindab sama põlvkonda kui Viirlaidi preemia nominentide seltskonna ainus luulekogu autor.
Viirlaidi preemiale esitatud Ruuben Kaalepi luulekogu ,,Leilimaastikud“ teeb loomulikult esmajoones kummarduse Ain Kaalepi maastike-sarjale. Seda, mis südamel ja ütlemist tahab, on autoril omajagu. Leiame sealt huvitavat kultuuriloolist ainest, kodumaastike tähenduste ja kihtide avamist perepärimuslikest kuni geoloogiliste ajaskaaladeni, mütoloogiat ja vormiharjutusi. Kogumikku avav saunaloits toob meelde ühe varasema, samuti Lõuna-Eestis kirja pandud eesti saunakogemuse kirjelduse (Ja leil kui halli täku saba / käis pahisedes kõrgele…). Kuna leili sugulassõna lélek tähendab ungari keeles hinge, siis võime pealkirja võtta ka viitena hingemaastikele, ei pea piirduma sauna-assotsiatsiooniga.
Tänavuse preemia pälvis ilukirjanduslikult kvaliteedilt tugevaim teos, Lilli Luugi ajalooline romaan ,,Ööema“, mis peaks panema mõtlema Eesti inimeste valikuvõimalustele, mis ajaloo keerdkäikudes on tihti saanudki olla ainult halva ja veel halvema vahel.
Ilukirjanduslik proosa
Kuivõrd Viirlaidi auhinna statuut näeb ette preemia andmist Eestit ja eestlust mõtestavale silmapaistvale ilukirjanduslikule teosele, oli žüriil lõpliku valiku tegemisel võimalik jõuda üksmeelele üpris kiiresti. Tänavuse preemia pälvis ilukirjanduslikult kvaliteedilt tugevaim teos, Lilli Luugi ajalooline romaan ,,Ööema“, mis peaks panema mõtlema Eesti inimeste valikuvõimalustele, mis ajaloo keerdkäikudes on tihti saanudki olla ainult halva ja veel halvema vahel. Eestlased on rahvusena püsima jäänud selle kiuste. Kuidas täpselt, sellest annab ,,Ööema“ valusa ja detailse ülevaate, mis rullub lugeja ees lahti kui enigmaatiline põnevuslugu. Lisaks põnevusele aga sisaldab see hulganisti muret, meeleheidet ja ületamatult raskeid olukordi, millest ühe pere naised siiski üheskoos läbi tulevad.
Erakorraliselt anti tänavu välja ka eripreemia välis- ja kodueestluse käsitlemise eest noortele haaravas laadis. Selle pälvis Ene Sepa noorsooromaan ,,Eestluse valem“, mis tõstatab olulisi probleeme, mille ees seisavad paljud kodumaalt ära käinud või võõrsil sündinud noored, kellel soov kodumaale tagasi tulla. Arvan, et see teos peaks leiduma kõigis Eesti kooliraamatukogudes. Vaatamata ebaõnnestunud kaanekujundusele julgustaksin seda kätte võtma nii noori kui õpetajaid – ainult nii saame koos luua keskkonda, mis väärtustab erinevusi neile põlglikult näpuga näitamise asemel. ,,Eestluse valem“ võiks olla kohustuslik kirjandus ka igale ulgueesti noorele.
Head lugemist!
Žürii nimel
Kadri Tüür
