Kui kontsentratsioonilaagrid on ja jäävad Euroopa suureks häbiplekiks, siis mida öelda Venemaal, eriti Siberis aastakümneid tegutsenud orja- ja surmalaagrite kohta? Kahjuks eiratakse pahatihti Saksa surmalaagrite õuduste rõhutamise kõrval analoogilisi või isegi kohutavamaid olusid Vene surmalaagrites, mis kannavad ühisnimetust GULAG. See mõiste sai laiemalt tuntuks pärast Aleksandr Solženitsõni teose “GULAGi arhipelaag” ilmumist 1973. a.
Kolmapäeval oli meie jaoks taas sünge tähtpäev, sest möödus 66 aastat märtsiküüditamisest, mille käigus deporteeriti Eestist vägivaldselt Siberisse üle 20.000 inimese.
Tänu endiste vangide ja küüditatute kirjapandud mälestustele ning ilukirjanduslikele teostele oskame me mingil määral ette kujutada GULAGis toime pandud jubedusi. Kas see on aga piisav adekvaatse pildi saamiseks? Kuidas mälestatakse ja austatakse GULAGis hukkunuid; kes toob pärgasid nende haudadele? Kes mähib tekkidesse sealt eluga pääsenuid ja pakub neile teed?
Arveteklaarimine minevikuga seisab veel ees, mis tähendab mitte ainult natside surmalaagrites, vaid ka GULAGis toime pandud inimsusevastaste kuritegude ja ka küüditamiste hukkamõistmist. Kui Saksamaa on tulnud toime oma mineviku hindamise ja vigade tunnistamisega, siis on raske või isegi võimatu loota taolist suhtumist praeguselt Vene juhtkonnalt.
On ka kurb ja hämmastav, et Ottawa südalinna planeeritud kommunismiohvrite memoriaali püstitamine on sattunud Kanadas lausa turmtule alla. Ei peeta sobivaks ei selle asukohta, suurust ega kujundust. Arhitektuurikriitik Alex Bozikovic leiab, et kõnealune memoriaal ei sobi Ottawa tseremoniaalsesse südamesse – Parlamendimäe ja Ülemkohtu hoone lähedusse (G&M, 19.03.). Ta kirjutab, et kuna kogu see ajalooline ebaõiglus pandi toime väljaspool Kanadat, pole nii ulatusliku maa-ala eraldamine memoriaalile põhjendatud. Kahjuks unustab ta, et paljud praegused kanadalased olid sunnitud kodumaalt lahkuma just kommunismikuritegude tõttu. Memoriaali püstitamise eest seisvad aktivistid leiavad, et valitud asukoht on igati sobiv, väljendades Kanada vabaduse ideaale, demokraatiat ja õiglust. Paistab, et siinsetel kriitikutel pole aimu GULAGis toimunust. Küll aga meil, eestlastel. Me ei saa seda kunagi unustada ega eirata.
Nii meenutati ka tänavu 25. märtsil märtsiküüditamist küünalde süütamise jt üritustega üle Eesti, aga ka mitmel pool mujal maailmas, sh Washingtonis ja Torontos.
Elle Puusaag
