Arne Miku loomingulisest elust võiks kirjutada pakse raamatuid või vändata lausa mängufilmi. Tänukõnest Estonia teatri juubelitervitusele jäi eriliselt kõlama lause: „Ma olen sündinud Eesti Vabariigis ja loodan ka surra Eesti Vabariigis.“ Selles ühes lauses peitub väga palju — nii praeguse hetke ärev situatsioon Euroopas, mil sõnal „lootus“ on topelttähendus. Selles peitub ka armastus oma koduteatri vastu – nagu Mikk ise ütles: Estonia teater on unikaalne ka selles mõttes, et teatri nimeks on meie riigi nimi. Ja last not least – Estonia nime kannab ka Estonia Selts, millele puhus taasiseseisvumisel uue elu sisse Arne Mikk, mil ta valiti selle väärika seltsi esimeheks.
Pealavastajana suutis Arne Mikk Estonia teatri repertuaari hoida maailma tasemel. Koostöös peadirigendi Eri Klasiga viidi estoonlaste etendused juba nõukogude ajal Stockholmi ja Pariisi. Lausa legendiks on saanud Arne Miku poolt Estonias lavale toodud Mussorgski ooperi „Boris Godunov“ algversiooni maailmaesiettekanne. Siiani mängiti selle ooperi Rimski-Korsakovi redaktsiooni. 1988. aastal suutsid estoonlased Mussorgski algversiooniga üllatada isegi paljunäinud Pariisi ooperipublikut. Arne Miku lavastus läks Pariisis täismajadele lausa üheksa etendust, kus maailmakuulsa Jevgeni Nesterenko kõrval vaimustasid pariislasi ka eesti bassilauljad Mati Palm ja Teo Maiste. Etendusi dirigeeris Eri Klas.
Arne Miku lavastaja-käekirja on tabavalt iseloomustanud muusikaajakirjanik Ruth Alaküla: „Ta (Arne Mikk) annab lauljatele ruumi ja joonistab väikeste detailidega välja tegelaste karakterid ja nende omavahelised suhted. Ta on delikaatne ja traditsioonidele toetuv lavastaja.“
Arne Miku pealavastajaks olemise aeg langes õnnelikule ajale – Estonias oli maailmaklassi eesti lauljate trupp. Alates Georg Otsast, kes lõpetas oma karjääri oma esimese ooperilavastusega, tuues Estonias lavale Mozarti „Don Giovanni“ 1975. aastal. Otsa traagilise surma tõttu pidi Arne Mikk tema lavastuse ise lõpule viima. Miku enda esimeseks lavastuseks Estonias oli Evald Aava „Vikerlased“, mis toodi lavale juubelilaulupeoks 1969. aastal ja kus peategelast Olavit laulis tollal tippvormis Georg Ots. Arne Miku lavastuses toodi Estonia teatris lavale ka Eduard Tubina ooperid „Reigi õpetaja“ ja „Barbara von Tiesenhusen“ ning Heino Elleri viimase õpilase Alo Põldmäe „Raeooper“. Kõigile kolmele ooperile kirjutas libreto Jaan Kross. Arne Miku sõnul on tema lemmikheliloojaks Giuseppe Verdi ja ta on ka kõik Verdi olulisemad ooperid Estonias lavale toonud.
Kui me räägime lavastaja Arne Mikust, siis mõtleme samas ka tollastele Estonia teatri lauljatele Anu Kaalule, Margarita Voitesele, Urve Tautsile, Hendrik Krummile, Tiit Kuusikule, Voldemar Kuslapile ja muidugi bassilauljatele Mati Palmile ja Teo Maistele. Kõik nad on saanud kuldsed tähed Estonia teatri juurde kujundatud „kuulsuste alleele“.
Arne Mikk ütles oma juubelitervituses teda austama tulnud publikule, et Estonia teater oleks ka ilma temata väga hästi hakkama saanud. Selle väite tahaks küll ümber lükata kui sirvida Miku lavastuste pikka nimekirja. Arne Miku kui lavastaja panus meie rahvusooperile on aukartustäratav. Võiks isegi öelda, et Arne Mikk on legend juba oma elu ajal.