Telli Menüü

Avalik arvamus

Noh, nüid ma siis pahandasin oma viimase ja ainukese sõbra ära. Ärman läks minu ütlemisest turri ja kõndis ead aega ütlemata uksest välja. No eks ma natuke äge ja ülearu otsekohene olin kah, aga ükskord saab iga mõet täis. Ega ma tema kohta alvasti üteld, aga tema leidis, et ei sobi sõnumitoojat tulistada ja solvus. Küll me jälle ära lepime. Vahepeal ma kõnelen teile, eks mõistke mu üle kohut. Te ju enamasti kõik minu aja inimesed, küll te aru saate.
Image by kjnnt / FreeDigitalPhotos.net

No minul neid kompluutereid ja muid mootsaid vidinaid ühtegi ei ole. Ma ei saa nende nimedestki aru, ei tea veispuki ja pläkkperri vahet, üks udune värk puha. Sellepärast ma ei teakski, kuda need ilma nime ja näota ilmatargad mind seal hinternetis augutavad. Aga Ärman muutkui loeb neid ja tuleb jälle mulle kuulutama. Ikke et avalik arvamus olevat tähtis. No ma siis ütlesin talle, mida ma sellest avalikust arvamusest avalikult arvan.

Vata minul oli omal ajal Eestimaal talu ja talul oli peale elumaja veel mitu oonet. Oli laut ja ait ja vankrikuur ja puha. Aga kaks oonet olid eriti tähtsad, nimelt saun ja kemmerg. Mõlemas sai mustusest lahti. Saunas puhastas taluinime ennast väljastpoolt, kemmergus seestpoolt. Nüid muidugi on ammu kõik teistmoodu. Mõlemad asutused on ühte pandud ja tuppa toodud. Mootsas vannitoas puhastab inime ennast nii seest kui väljast. Eks ta omamoodu mugav ole küll, aga mulle oli see vanaaegne värk ikke rohkem kontimööda.

Noh, ja linnas ning alevis olid mõlemad asutused rahva jaoks kah olemas. Olid avalikud saunad ja avalikud kemmergud. Saunad olid nigu saunad ikke, aga sel kullakambril oli veel üks isevärki vunktsijoon, mille moodne aeg on tuksi keerand. Ma kohe seletan.

Vata meie rahva ulgas on igat sorti kirjamehi. Oi vabandust, armulised taamid, naisi ikke kah. Kes mõistab, kirjutab romaani. Kes ei mõista, proovib novelliga õnne. Mõni kirjutab mälestusi, mõni luuletab, mõni väljendab ennast seitungi kaudu, teeb ajakirjandust. Igaüks näitab oma vaimset taset temale sobival viisil. Minusugune arimata inime näituseks peab tähtraamatu sabaga leppima. Ea, et sedagi lubatasse.
Aga ega need, kel vanasti kalendrisabagi ei old, kah ädasse ei jäänd. Nemad kirjutasid oma vaimuvälgatused avaliku peldiku seinale. Nime keski alla ei pand, aga kõik olid väga loetavad kirjanikud, sest kes aga järgmisena prilllauale istus, sel oli kogu lektüür otse silmade ees.

No seda ma Ärmanile südametäiega ütlesingi, et nüütsel ajal avaldavad needsamad kirjanikud endid hinterneti kaudu. On kõige loetavamad kirjanikud, ainult mina neid ei loe. Kompluuterit pole ja koduses kempsus Kata seinu määrida ei luba.
Kargu Karla

Loe edasi