Et maaelu populariseerida ja maal toimuvat laiemalt üha enam linnastuvale põlvkonnale tutvustada, on korraldatud üle-eestilist Avatud talude päeva. Tänavu peeti juba 12. maapiirkondi tutvustav suurüritus 25.-26. juulil. Oma uksed avas külastajatele enam kui 300 maapiirkonna ettevõtet.
Maal elamine ja toimetamine pole enam ainult ilmtingimata põlluharimine kõige klassikalisemas võtmes, kuigi see on kõigest hoolimata ilmselt alustalaks. Põlluharimise kauane kandev vedur, kui nii võib öelda, hobune on tänaseks juba haruldus või pigem uhkuseasi, aga ka spordi- või teraapialoom enne kui tööloom. Ühe külastatud mahetalu perenaine ütles, et nemad tundsid, et hobune lihtsalt peab ühes maatalus olema, seetõttu on nendegi koplis mõned imelised suksud neid endid ja külastajaid rõõmustamas. Tänases põllupidamises on olulisel kohal kaasaegsed ja moodsad terasruunad, mis põllupidajale asendamatuks abiliseks. Neid näeb Eestis pisut väiksemaid teid valides ringi sõites põldudel töötamas mitmesuguseid ja mitmes mõõdus. Praegusel viljavõtmise ajal vurab uusi kombaine, traktoreid, rekasid ringi tihedasti.
Aga tagasi avatud talude päeva juurde. Tänane maaelu võib haarata lisaks põllupidamisele ja loomakasvatusele, mis meile köögivilja, liha, piima, munad jm lauale toovad, ka sootuks haruldasemaid harusid, näiteks liblikamaja pidamise. Pärnumaal asuv ja juba mitmendat aastat tegutsev Eesti esimene ja ainus troopiline Liblikamaja sai alguse sellest, et perekonna naisperel oli vaja maal elades endile tööd leida. Esialgu rohkem hobina alanud liblikatega tegelemisest on tänaseks kasvanud aastaringne töö. Liblikamaja külastavad ka ümberkaudsed lasteasutused, et kohapeal tundma õppida looduse ringkäiku. Perenaise sõnul on hetkel erinevaid liblikasorte paarkümmend ja neid tellitakse peamiselt Inglismaalt. Liblikatoast lahkudes palutakse olla ettevaatlik, sest õrnad mitmevärvilised lendlejad võivad kinnituda külastajate juustele või riietele ja niimoodi plehku pista. Seda juhtusime ka ise kogema.
Põnev oli ka Viljandimaal Morna puuvilja- ja marjaaed ning nende Isekas pood. Kas keegi on kuulnud midagi AppleVOPSist? Meie seltskond polnud. Aga calvadosest ja õunabrändist? Tõenäoliselt küll. Applevops ongi samasugune kraadidega jook, aga toodetud Maarjamaal kohalikest õuntest ja pirnidest ning ei calvadose ega õunabrändi nime all seda poest osta ei saa. Nimi on juba võetud. Selleks, et joogi nimetus seonduks tootmise geograafiaga ja see ametlikuks saaks, tuleb läbida tohutu bürokraatia, see on üsnagi keeruline ega lähe kiiresti. Ometi on mõned tootjad seljad kokku pannud ja töötavad kõvasti, et asjast asja saaks. Kuni toodet veel poest osta ei saa, tuleb jooki osta soovijail kohapeale minna.
Avatud talude päeval uksed avanud väike- või pisut suuremad ettevõtmised tutvustavad külastajatele lahkelt oma tegevust ning pakuvad võimalusel oma tooteid maitsta. Pajumäe mahetalu perenaine jõudis maitsvate jogurtite, kohupiima ja juustuvalikute laualeseadmise vahepeal rääkida ka oma talu ajaloost ja talu tegevusest, nimetades, et nendega samal ajal alustanutest väga mitmed mahepõllundusega enam ei tegele. Nende taluõuel pikale lauale välja pandud talutoodete maitsjatest puudu ei tulnud ning kõrvalhoones üles seatud müügilaualt sai lahkudes imelisi piimatooteid kaasagi osta. Sealne järjekord näitas, et talu tegevus on vajalik ja tooted populaarsed.
Ülalnimetatu on vaid paar näidet sel päeval külastatud taludest, neile lisaks jõudsime ka ühte majutust pakkuvasse majapidamisse Pärnu lahe ääres. Sealne peremees on hakkaja kalur ning külastajaile oli pakkumiseks nii kalasuppi, äkist kui omasuitsetatud kala, mida kaasagi sai osta. Lisaks ilma rahata kaasa võtta mõnus puhkusemoment merevaatega aias, kõrvus lainetekohin. Mida meeldivamat puhkusel olles soovida.
Üks on kindel. Maal elavad inimesed armastavad oma elupaika, püüavad seda kohandada igati meeldivaks nii endale kui külalistele ning leida tegevust, mis tooks rahu hinge ja annaks ka leiva lauale. Avatud talude päev oli hea võimalus tutvuda maaeluga ja näidata ka lastele, et maitsev suupoolis ei tule toidulauale lihtsalt supermarketi letist.
Tekst ja fotod Kai Kiilaspea
