Kuigi Ehatare olemasolu ja tegevus on üldsusele küllaltki hästi tuttav, on ikkagi huvitav ja hariv selle argipäevast sammhaaval läbi jalutada, oma kuningast silm ja kuningannast kõrv teejuhtideks. Kokku oli tulnud kenake hulk kaasmaalasi, valdavalt sellest vanusegrupist, kes uudistasid seda paika kui võimalikku edaspidist eluaset, ehk juba lähitulevikus. Külastajaid tervitas kaks lahket ja vastutulelikku daami – tegevusjuht Janne Laanemaa ja ametnik Veronika Viinamäe. Paluti üliriided varna riputada ja võtta istet auditooriumis, kus kolmas vastutulelik daam Heli Tenno oma auväärseid Ehatähti häälestas, et külalisi kontserdiga tervitada.
Ehatähed esitasid Heli juhtimisel ja Einar Medri klaverisaatel kaks laulu, siis jätkus nende tegevus harjutuse korras, külalised aga jaotati kahte gruppi ning viidi Janne ja Veronika juhtimisel majaga tutvuma. Tutvustati kõigepealt elutube, mida on kahes suuruses, seltskondlikke ruume, raamatukogu, talveriiete panipaika, pesukoda, sauna ja nii mõndagi muud, mida reporter meelde jätta ei suutnud. Ringkäik ruumides päädis maitsva ja mitmekesise lõunasöögiga, mida serveeriti keldrikorrusel kirikuruumides. Lõunasöögi lõppfaasis võttis sõna administraator Einar Medri, kes andis lisaseletusi ning julgustas esitama täpsustavaid küsimusi. Tutvustas ka mitmeid teisi personali kuuluvaid isikuid, kes Ehatare elanike eest hoolt kannavad.
Küsimusi oli ohtrasti, küll hindade, küll mitmesuguste muude eluavalduste kohta. Kõigile anti asjalikud ja rahuldavad vastused. Kogu külastus jättis meeldiva mulje, võis lahkuda rahuldustundega, et meie vanurite eest hoolitsemine on heades ja asjatundlikes kätes. Seda kinnitas ka sisutihe bülletään nimega Ehatare Sõnum, mille novembrikuu number igale külastajale kaasa anti.
Lõpuks veel reporteri isiklik boonus: teda lubati Ehatähtede minikontserdil kaasa laulda. Asus koduteele, ehatähtsut täis ja meel rõõmus. Tõepoolest, vananemine polegi nii hirmus kui eemalt paistab. Toetavatest õlgadest ja kaasmaalaste soojast suhtumisest on abi.
Eerik Purje
