, et Vene Föderatsiooni põhimõtted on tihti vastuokslikud – osa neist on mõeldud teiste mõjutamiseks ja osa endile täitmiseks. Aastal 2008 avalikustatud Venemaa välispoliitiliste eesmärkide esimene ja kolmas põhimõte nõuavad riigi toimimist kõigi rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste kohaselt ning täielike ja sõbralike suhete loomist kõigi riikidega. Neljas põhimõte peab aga „vaieldamatult esmatähtsaks Venemaa kodanike vara ja väärikuse kaitsmist ükskõik, kus riigis nad ka ei asuks.” Viies põhimõte annab riigile õiguse „eriliseks tähelepanuks nende regioonide vastu, kus Venemaal on eelisõiguslikud huvid.” Rahvusvahelistes konventsioonides nõutu täitmise ja kõigiga heanaaberlike suhete loomise lubadus on õilis kuvand, mille varjus saab keskenduda, mitte ükskõik kus, vaid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides elavate venelaste vara ja väärikuse kaitsmisele ja eelisõiguslike huvide teostamisele – justkui see oleks rahvusvaheliselt õigustatud.
Rohkem vastukäivad on aga „täielikult sõbraliku” Venemaa sõnad ja teod. Mitmeid rahvusvahelisi kohustusi eirates on Vene Föderatsioon – Nõukogude Liidu õigusjärglasena – jätnud heastamata kõik kahjud, mida on kandnud need Ida-Euroopa riigid, kes tasuks Natsi-Saksamaa võitmise eest jäeti Nõukogude Liidu haardesse. Ent ometi on Saksamaa miljardite dollaritega heastanud Natsi-Saksamaa poolt tehtud kuritegusid ning kommunism on Euroopa Liidu poolt kuritahtlikuks ideoloogiaks kuulutatud. Kas tolle ideoloogia vägivaldne rakendamine polegi heastamist nõudev kuritöö? Või on kannatada saanud ise suuremeelsete andestajatena jätnud heastamise nõude esitamata?
Kauaaegne Venemaa eksperdina tunnustatud Ameerika analüütik ja arvamusliider Paul Goble kirjeldab ühes ülevaates (EWR 07.02.13), et Vene Föderatsioon on asunud jõulisemalt tagasi lükkama väiteid, milles peetakse Nõukogude Liitu Balti riikide okupeerijaks. Venemaa suursaadik Lätis kinnitas hiljuti, et „ükskõik, kui kangesti Läti proovib seda väita, Venemaa ei tunnusta Läti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.” Paul Goble rõhutab täiendavalt, et Nõukogude Liidu okupatsiooni Balti riikides ei tohi käsitleda mingi akadeemikute vestlusringi kuuluva „ tühise ajaloolise tülina” – see on karm tegelikkus, mille tähtsust praegu ega tulevikus ei või alahinnata.
Venemaa olemusest ja eesmärkidest on pikemalt kirjutanud ka eestlastele hästi tuntud teine Baltikumi ja Venemaa ekspert Edward Lucas Center for European Policy Analysis raportis nr 34 (28.01.13). Tema hinnangul on „Venemaa strateegiline kultuur (= kaugema eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskavad) läbinisti paranoiline ning tõenäoselt jääbki selliseks.” Lucas taunib ka analüütikuid, kes on „ülimalt ekslikult arvanud, et Venemaa paranoiat tuleb maha rahustada järeleandmiste tegemisega. Õige on järeleandmisi mitte teha ning vale on arvata, et õnnelik Venemaa käitub paremini.”
Praegune olukord, kus Venemaal on asutud Stalinit taas aujärjele tõstma, ei võimalda järeldada, et Venemaa on nõus toimima oma 2008 aasta tegevuskavas nimetatud esimese ja kolmanda põhimõtte kohaselt. Eesti osas on nad valmis lubama olla hea naaber, kui Eesti on nõus omapoolse sõpruse nimel loobuma Nõukogude Liidu poolt tekitatud kahjude hüvitamise nõudest ning sellele täiendavalt kinkima Vene Föderatsioonile ühe kahekümnendiku Eesti territooriumist. Edward Lucase poolt kirjutatu põhjal on mõttetu arvata, et lubatud sõpruse tõttu jätaks Venemaa kaitsmata „lähivälismaal” elavate vene rahvuse liikmete vara ja väärikuse või Venemaa „eelisõiguslikud huvid”. Eesti osas võib pigem arvata, et nii nagu meie põhiseaduse kohta on kirjutatud seadusest mitukümmend korda mahukamad kommenteeritud väljaanded, nii on ka neil võimalik anda Venemaa praegustele liitlastele aastatel 1939 ja 1940 Eestiga sõlmitud lepingute kohta tänastele nõuetele vastav „õiguslik tähendus”. Seegi pole välistatud, et Venemaa arhiividest leitaks üllatuslikult mingi dokument, mis koos Tartu rahulepingu kolmanda artikli tühistamisega võib Venemaa hinnangul olla piisav tõendamaks, et Eestit aastal 1945 ei okupeeritud.
Harri Kivilo
Raamatu „Kustumatu õiguse nimel” autor
