Kui viiul kõlab nii kaunilt, siis tekib kohe küsimus: missuguse meistri pillil ta mängib? Vastuse sain kavalehelt: Aavik mängib Eesti Pillifondi ning perekond Sapožnini lahkel loal Giovanni Paolo Maggini 1610. aastal valmistatud pillil (Maggini elas Itaalias, Brescias). Lisaks on kavalehel ära toodud ka 1930. aastast pärit viiulipoogna valmistaja nimi, kelleks on Prantsusmaa meister Victor Fetique. Keelpillide puhul märgitakse pillimeistrite nimed kavalehel alati ära – meenutagen, et kui Ludvig Juhtil õnnestus pärast sõda New Yorgist endale muretseda Francesco Ruggeri kontrabass, siis tegi Bostoni ärieliit Juhtile suurejoonelise vastuvõtu, kus pärast salongikontserti külvati Bostoni sümfooniaorkestri solist Ludvig Juht üle kopsakate sponsorsummadega, et tal oleks kergem oma pillivõlg ära tasuda. Head pillid on ju üüratult kallid. Enne sõda olevat Eesti Vabariik suutnud meile muretseda ühe Stradivariuse viiuli, mis läks paraku sõja ajal kaduma. Aga lätlastel on Stradivarius sõjaeelsest ajast alles, mis teeb eestlasi muidugi veidi kadedaks.
Kontserdi vaheajal sain osta ka Hans Christian Aaviku sooloplaadi Aeternus, kus J. S. Bachi sooloteoste kõrval kõlab ka Arvo Pärdi Fratres (Vennad). Pärt on seadnud tintinnabuli-stiilis kirjutatud Fratrest mitmesugustele koosseisudele, sedapuhku kõlas see viiuli ja klaveri esituses. Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova interpretatsioon on niivõrd lummav, et tahad seda üha uuesti ja uuesti kuulata. Pärdi teose puhul hoomad eriti selgelt kuivõrd heal meistripillil Aavik mängib. Nii heal, et võid Arvo Pärdi kombel ahhetada: aitaks sellestki, kui ainult üks noot on nii ilusti mängitud.
Kontserdi eel anti Jüri Reinverele üle LHV uue heliloomingu preemia „Au-tasu 2022“ teose „Vom Sterben der Sterne. Symphonische Notizen für Orchester“ eest. Preemia eest tänades ütles Reinvere, et Eesti riik seisab kahel jalal – majandus ja kultuur, et riik ei hakkaks lonkama, peavad mõlemad tugeval alusel seisma. Eesti on eriline, sest meie teine jalg heliseb – just muusika on see, mis meie väikese riigi suurte kõrval võrdseks teeb. Seda näitas ka 22. aprilli kontsert, mille kava koosnes ainult eesti muusikast. Kõlasid Jüri Reinvere, Helena Tulve, Tõnis Kaumanni, Rasmus Puuri ja Jonas Tarmi sümfoonilised teosed. Dirigent Kaspar Mänd oskas ka esiettekandele tulnud teostes sügavuti minna. Jääb vaid lisada, et publikurohke kontsert toimus iga-aastase eesti muusikale pühendatud festivali raames.
Sirje Vihma-Normet
