Eestis on moodi läinud teha etendusi manalasse läinud tuntud kultuuritegelastest. Sedapuhku siis hiljuti meie seast lahkunud helilooja Urmas Sisaskist. Reeda Tootsi lavastus „Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu“ on igati õnnestunud ja seda eelkõige tänu Urmas Sisaski osatäitjale Christopher Rajaveerile. Ilma liialdamata võib öelda, et see oli ümberkehastumise meistriklass. Õnnestumisele aitas suuresti kaasa ka NUKU-koor, kes esitas Urmas Sisaski koorimuusikat ja seda lavastaja Reeda Tootsi enda juhatusel.
Omapärase mõttemaailmaga Urmas Sisaskist on maha jäänud kaks päevaraamatut – üks, milles ta kirjutas üles oma igapäevased üleelamised ning teine, mida võib nimetada unenägude päevikuks. Urmas oli maalaps ja nõukogudeaegne külaelu polnud just meelakkumine. Pinget lisas seegi, et lapsepõlve metsad lausa kubisesid vene sõjaväelastest. Iga seene kohta tuli vähemalt kaks venelast nagu Urmas naljatles. Tänu kasuisa Heinole (näitleja Miika Pihlak) osteti Urmasele tiibklaver Becker, mis muutis ta saatust totaalselt. Maja remondi tõttu tõsteti klaver õue ja seal, selge tähistaeva all, kirjutas Urmas 14-aastaselt oma esimese klaveripala, mis oli inspireeritud W-tähe kujulisest tähtkujust Cassiopeia. Astronoomiast vaimustunud nooruk otsustas siis kõikidele tähtedele ja tähekujudele muusikat kirjutama hakata. Kokku sai klaveripalu 88, neist viimane oli Põhjakroon, mis pühendatud heale sõbrale ja mõttekaaslasele Mikk Sarvele. Kasuisa kõrval oli Urmasele oluliseks moraalseks toeks vanaema, kes veidrikust maapoisi oma hõlma alla võttis ja temaga koos tähistaevast imetles ning maailma asju arutas.
Aga see ongi Urmase üks mõjuvamaid teoseid, mis kõlas Ene Üleoja juhatusel ka 1994. a laulupeol ja sai seal tormilise vastuvõtu osaliseks. Just see teos tõstis Urmase meie heliloojate kõige kõrgemale parnassile.
Urmase jaoks oli kõige tähtsam siin maailmas armastus. Ka armastus eesti looduse vastu – tema võitlus nn nõiakaevu kaitsmise eest on legendaarne lugu. Ja mis eriti tähtis – unikaalsele karstialale jäidki kaevandused tegemata ja sealne põhjavesi reostamata. Muusika valik etenduse jaoks meeldis väga – eriti vägevalt kõlas Sanctus Eesti missast. Aga see ongi Urmase üks mõjuvamaid teoseid, mis kõlas Ene Üleoja juhatusel ka 1994. a laulupeol ja sai seal tormilise vastuvõtu osaliseks. Just see teos tõstis Urmase meie heliloojate kõige kõrgemale parnassile.
Lavastaja Reeda Tootsi hea idee oli seegi, et kaasata etendusse helilooja tütar Tiiu Sisask, kes on suurepärane pianist ja täielikult pühendunud oma isa muusikale. Seda lihtsalt peab nägema, kuidas Tiiu oma isaga (sedapuhku Christopher Rajaveeriga) koos klaverit mängib. Visuaalsus räägib selles stseenis isegi rohkem kui muusika. Kogu etendusest jäi kõlama teadmine, et Urmas Sisaski muusika on eestlastele oluline ja elab loodetavasti igavesti. Just praeguses ajas on meile niisuguseid elujaatavaid etendusi väga vaja.
Etenduses on hiilgavalt välja mängitud Urmas Sisaski veidrused, mis nõukogude ajal mõjusid tõesti sürreaalselt. Ta ei allunud kommunistlikust ideoloogiast pungil õpetajate terrorile ja elas täpselt nii, nagu ta ise tahtis. Tulemuseks oli see, et ta visati Muusikakeskoolist välja ja ta pidi keskkooli lõpetama õhtukoolis. Paradoksaalselt kõlab see, et aastaid hiljem, kui Urmas oli juba tuntud helilooja, paluti just temal kirjutada Muusikakeskkooli hümn.
Mina oleksin Urmast pärast konservatooriumi lõpetamist veidi teises võtmes kujutanud. Enesekindlamana, kes saab suuri muusika-auhindu mitte ainult Eestimaal, vaid ka välismaal. Esimese vaatuse Urmase kohta ütles mu sõber, et ta on nagu 20. sajandi Joosep Toots. Jah, tõesti, see on hea võrdlus. Nalja saab tõesti igal sammul, aga nõukogude ajal oligi huumor parim kaitsevahend totalitaarse ühiskonna vastu. Humoorikas maailmanägemine aitab meid ka tänapäeval.
