Helju Tauk oli erakordselt mitmekülgne ja huvitav isiksus. Suurepärane pianist, Eesti omaaegsete tippmuusikute klaverisaatja, pedagoog, lektor ja last but not least – üks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaid koos aatekaaslaste Tunne Kelami ja Lagle Parekiga. Nõukogude okupatsiooni ajal oli lubatud ainult üks partei – kommunistlik partei. Nii oli sõltumatu rahvusliku partei loomine perestroika ajal midagi väga erakordset. Huvitaval kombel toimus ERSP asutamine Pilistveres 20. augustil – täpselt kolm aastat hiljem taastati Eesti riiklik iseseisvus. Ja seda järjepidevuse alusel – just selle eesmärgi nimel ERSP loodigi.
Helju Taugil oli meie iseseisvuse taastamisel palju suurem roll, kui laiem üldsus oskab arvata. Tal oli anne inimesi oma ideedega nakatada – ja kui palju õpilasi tal oli! Raadio- ja telesaadete kaudu propageeris ta eesti muusikat ja rahvuskultuuri – nii oli tal meedia vahendusel hiigelsuur auditoorium. Kuigi ta oli juba sünnipäraselt tõeline liider, taandas ta end poliitilisel maastikul „telgitaguseks tegelaseks“ ja lasi teistel avalikult särada.
Pedagoogina – nii Muusikakeskkoolis kui konservatooriumis – kujundas Helju Tauk mitme muusikute põlvkonna maailmavaadet. Ta oli sügavalt rahvuslane, mis viis ta okupatsioonivõimudega vastuollu ja 1975. aastal ta vallandati konservatooriumist. Ometi kukkus ta nagu kass käppadele – muusikute ringkaitse ta ümber oli tugev. Kõikjal olid ees kas ta kursusekaaslased või ta enda õpilased. Kursusekaaslane, Estonia teatri peanäitejuht Arne Mikk võttis ta pärast vallandamist oma teatrisse kontsertmeistriks. Helju ise on meenutanud, et töö ooperilauljatega oli talle väga põnev. Avalik esinemine ja kirjutamine keelati tal aga seitsmeks aastaks üldse ära.
Neeme Järvi käe all tehtud lindistusi ei saanud lihtsalt minema visata – ta oli ju olnud aastast 1961 ERSO peadirigent ja meie esindusorkestri kohustuste hulka kuulus ka eesti heliloojate teoste lindistamine.
Filmi vaatamisele eelnenud vestlusringis saime teada väga olulise fakti. Tšellist Toomas Velmet meenutas, et Arvo Pärdi Tabula Rasa maailmaesiettekandel 1977. aastal esitas klaveripartii Helju Tauk. Ajakirjanduses nimetati küll seda, et teos on pühendatud Eri Klasile, Tatjana Grindenkole ja Gidon Kremerile, kuid Helju Taugi nime ei mainitud. Pianistina nimetati hoopis Alfred Šnittke nime. See on ere näide sellest, kuidas teisitimõtlejaid tühistati – täpselt nii toimiti Pärdi ja Neeme Järviga, kui nad N. Liidust emigreerusid. Nad lihtsalt kustutati eesti muusikaloost. See kukkus välja lausa koomiliselt, sest raadios kõlas nüüd lihtsalt orkester ilma dirigenti nimetamata. Neeme Järvi käe all tehtud lindistusi ei saanud lihtsalt minema visata – ta oli ju olnud aastast 1961 ERSO peadirigent ja meie esindusorkestri kohustuste hulka kuulus ka eesti heliloojate teoste lindistamine.
Helju Taugi naasmine avalikku muusikaellu toimus vägagi efektselt. Mart Saare 100.a juubelile pühendatud solistide kontserdil Estonia kontserdisaalis oli ta klaverisaatja maailmakuulsale bassilauljale Jevgeni Nesterenkole, kes esitas kolm Mart Saare soololaulu. Ja seda eesti keeles! Pole võimatu, et eesti keeles laulmise idee andis Nesterenkole just Helju ja aitas Nesterenkol need eestikeelsed tekstid ka viimistleda. Mäletan siiani, kui perfektselt Nesterenko eesti keel kõlas – ei mingit aktsenti. Saalitäie publiku mürisev aplaus oli kindlasti suures osas pühendatud ka Heljule – kõik rõõmustasid, et tal lubatakse jälle esineda. Helju Tauk on ka ise meenutanud, et see esinemine oli tal elu üks kõrghetki.
Kahjuks on Helju Taugist järel väga vähe teleesinemisi – nõukogude ajal oli videolint kallis ja saadetele lindistati üha uued ja uued saated peale. Aga raadiosaated on kõik alles ja neid on vägagi hariv ka praegu üle kuulata. Neist peegeldub vastu Helju sügav teadmistepagas ja mitte ainult muusika vallas. Saame nautida ka Helju erakordset sõnaseadmise-oskust.
