Eestis on etnovaimustus kestnud juba tükk aega. Pärimuspillid on üha populaarsemad – torupill, lõõts, parmupill, viiul. Kuidas juhtus see, et teie pilliks sai just kannel?
Tegelikult mängime me hoopis teisi pille ja kannelt me muusikakoolis eraldi õppinud ei ole. See pill jõudis meieni läbi ühe õnneliku juhuse, kui olime ühe rahvamuusika töötluse festivali jaoks tegemas seadet ning leidsime prooviruumi nurgast sellesama tolmuse kandle. Tavapärase kolme puidust kandlejala asemel leidsime vaid kaks ja seetõttu asetasime pilli meie vahele sülle ja hakkasime uurima ja katsetama, milliseid hääli sellest pillist välja võluda saab.
Teie mängite nn. rahvakannelt, millel on duurikeeled ja soolokeeled. Aga kannel on mitme maa rahvapill ja sellel on eri variante. Kas olete proovinud ka muid kandletüüpe?
Eks mõtetest on muidugi läbi käinud ka teised sarnased pillid, kuid nii kaua, kuni veel uusi mõtteid tuleb meie enda pilliga, jääme selle juurde – see on omamoodi katsumus leiutada uusi tehnikaid ühe ja sama pilli peal.
Võlute kandlest välja väga erinevaid ja müstilisi helisid – pillikeeli, kõlakasti ja huvitavaid väliseid vahendeid kasutades. Kas olete kõik võimalikud variandid juba läbi katsetanud-avastanud või on veel arenguruumi uute tehniliste võtete ja kõlade avastamisel?
Võimalusi on selle pilli juures üllatavalt palju, ka ise poleks esimene kord seda kätte võttes uskunud, mida kõike sellega teha saab. Tihti juhtub ka, et mingit tehnikat katsetades see ei tundu toimivat ja me jätame ta sinnapaika. Mõne aja pärast jõuab see aga mõne teise loo kontekstis meieni ringiga tagasi.
Olete vaatamata duo suhteliselt ,,noorele“ eale juba palju esinenud erinevatel festivalidel üle kogu maailma. Kas inimesed saavad teie muusikast igal pool ühtemoodi aru?
Tundub, et muusika on tõepoolest universaalne keel. Ei saa olla kindel, kas seda just täpselt samamoodi mõistetakse, aga see kõnetab kindlasti kuulajaid erinevates maailma otstes. Näiteks just hiljuti andsime kontserdi Tallinn Music Weekil, kus oli kuulajaid paljudest erinevatest riikidest, kuid tundub, et südamest liigutatud said nad kõik, hoolimata oma taustast. See oli jällegi väga inspireeriv.
Missugune on teie jaoks olnud kõige eksootilisem või erilisem esinemiskoht?
Muusika on meid päris palju erilistesse kohtadesse viinud, aga kõige eksootilisematest kohtadest saame välja tuua minituuri Jaapanis ja esinemise Usbekistanis. Eriti rõõmustav oli sealsete inimeste soe vastuvõtt nii meie kui ka meie muusika suhtes.
Kas olete Kanadas käinud?
Seni pole me sinna veel sattunud, kuid juba 23. oktoobril saame virtuaalse silla kaudu oma loomingut jagada ka kuulajaskonnale Kanadas.
Mida teeksite praegu sellisel juhul, kui tol korral poleks seda saatuslikku kannelt teie vahele sattunud?
Tahaks arvata, et tegeleksime ikkagi muusikaga, aga poleks sugugi nii kindel, kas teeksime seda koos.
Küsis LEA KREININ
