Kristiina Rossi teemaks oli: „Hiiglaste õlgadel: Eduard Ahrensi kohast eesti kirjakeele loos”. Ross parafraseeris Isaac Newtonit, kes olevat öelnud, et ta on näinud teistest kaugemale, sest seisab tema eel käinud hiiglaste õlgadel. Kui Hupel ütles, et eesti keel on „soome keele õde”, siis Ahrens vaatles meie keelt kui „soome keele tütart” ja arvas, et seda peaks viima veelgi lähedasemaks soome keelele. Siiani oli eesti keelt kirjeldatud toetudes saksa keelele. Ahrens soovitas vanalt kirjaviisilt minna üle eesti keele hääldusega paremini sobivale soomepärasele kirjaviisile. Paradoks on see, et baltisakslased ei uskunud eesti keele ja eestlaste tulevikku, ometi aitasid nad sellele suuresti kaasa.
Hannu Remes Soomest rääkis Ahrensi ja Lönnroti kohtumistest. Lönnrot külastas Ahrensit Kuusalus ja selle kohtumise mälestuseks on Kuusalu vana pastoraadi seinal ka mälestustahvel. Lönnrot on tunnistanud, et eesti keele kirjaviis olevat parem kui soome keelel.
Elevust tekitas professor Mati Hindi ettekanne. Kohe alguses ütles ta, et ta on suur Ahrensi austaja ja tema kateedris oli juba nõukogude ajal seina peal Ahrensi foto. Selle saamiseks olevat ta päris palju vaeva näinud. Kummaline küll, aga Eesti taasiseseisvumisel olevat see Ahrensi foto jäljetult kadunud. Hint tegi kummarduse ka eesti keeleteaduse märtrile Elmar Muugile, kes Tšeljabinski vangilaagris 1941. aastal surnuks piinati. Grammatikuna lähtus ka Muuk Ahrensi ideedest. Hint keskendus oma ettekandes eesti keele astmevaheldusele, toetudes Ahrensi ideedele ning vastandudes Veskele ja Hermannile.
Tänapäevastel keeleküsimustel peatusid Fred Puss ja Maire Raadik.
Sisuka keelepäeva lõpuks jäi kõlama tänutunne Ahrensile kui oma aja kohta hea eesti keele grammatika autorile ja tänapäevase eesti ortograafia loojale. Uus kirjaviis hakkas laiemalt levima alles 1860ndate teisel poolel tänu Kreutzwaldile ja Hurdale. Ka akadeemik Wiedemann tunnustas Ahrensi uue ortograafia paremust. Kuigi eestlaste rahvuslik liikumine jäi Ahrensile suhteliselt võõraks, pidas ta eesti kirjakeele, eriti kirikukeele arendamist hädavajalikuks.
Konverentsist osavõtjatele toimus Kuusalu kirikus kontsert, kus kõlas harva esitatavat baltisaksa heliloojate muusikat. Esinesid sopran Maria Valdmaa ja klavessiinimängija Saale Fischer. Muusikateoste vahele luges Sulev Valdmaa katkendeid Jaan Krossi romaanist „Keisri hull”. Kõlasid Ahrensi kaasaegsete Ludwig Ohmanni ja August Heinrich Bonneval de La Trobe'i laulud ning Carl Philipp Emmanuel Bachi instrumentaalpalad. Hea stiilitundega esitatud võluv kava võeti vastu aplausitormiga. Lõpetuseks ütles jumalasõna Kuusalu Laurentsiuse kiriku õpetaja Jaanus Jalakas.
Pärast kontserti külastati ka Kuusalu surnuaeda, kus asetati lilli Eduard Ahrensi ja Gustav Vilbaste haudadele. Loodusteadlane Vilbaste kaitses doktorikraadi 1928. a Viini ülikoolis. Ta on muuhulgas uurinud ka Kuusalu ümbruskonna rannamurret ja sõnavara. Loodusteaduslike uurimuste kõrval on ta avaldanud artikleid ka teaduskeele terminoloogiast. Tema mahukas elutöö vääriks samuti tervet konverentsi.
Sirje Vihma-Normet
