Rohkearvulise kuulajaskonna ees mõtisklesid Gerts ja ajakirjanik Joonas Hellerma Tubina erakordse fenomeni üle. Miks ei tulnud Sibeliusega võrdväärsest heliloojast maailmakuulsust, kuigi selleks olid kõik eeldused olemas? Miks Tubina 100.a juubelile pühendatud festivalist 2005. aastal ei tulnud Tubina loomingu taassündi, nagu see juhtus omal ajal Gustav Mahleriga? Neid küsimusi ääri-veeri puudutades suutsid vestluskaaslased mu huvi raamatu vastu kõrgele kruvida.
Mihhail Gertsi vaimustus Tubinast sai alguse Heino Elleri nimelise muusikakooli 100.a juubelile pühendatud kontserdil 2020.a, kui ta kooli vilistlasena dirigeeris Tubina 2. sümfooniat, alapealkirjaga „Legendaarne“. Berliinis resideeruv ja mitmeid aastaid Euroopa orkestreid juhatanud noorel dirigendil sündis sellest vaimustusest idee teha Tubina Festival, kus Tubina kõrval esitatakse ka teiste Heino Elleri sõjaeelse Tartu koolkonna heliloojate loomingut.
Gerts on suutnud oma raamatus meie silmade ette manada suurejoonelise muusikalise panoraami Tubina kujunemisaastatest Tartus. Pärast Peipsi-äärse külakooli lõpetamist jätkas Tubin oma õpinguid Tartu Õpetajate Seminaris, kus tulevasi õpetajaid hariti hoolega ka muusika alal. Tubinal oli tõesti õnne, sest 20. sajandi alguse Tartu oli kultuuriliselt Euroopa tasemel ülikoolilinn. Näiteks kõlasid Vanemuise suvemuusika hooaja kontsertidel 1920. a lausa 157 autori teosed. Tänu neile kontsertidele oli Tubinal erakordne võimalus õppida tundma orkestriliteratuuri Euroopa kultuurikeskustega võrreldaval tasemel. Vanemuise orkester oli heatasemeline orkester, kus eestlaste kõrval mängisid ka välismaa muusikud – tollal mõjutas Eesti muusikaelu Peterburi konservatooriumi lähedus. Pea kõik tollal tegutsenud eesti tippmuusikud olid õppinud Peterburis. Tänu sellele sai Eestis rajada Euroopa tasemel muusika-õppeasutusi. Pikas perspektiivis kujunes kõige olulisemaks persooniks Peterburis õppinud Heino Eller, kelle Tartu ja Tallinna koolkonna õpilastest kujunes kõrgtasemel heliloomingu koolkond. Selle koolkonna „kroonijuveelideks“ on Tubin ja Pärt – vennad muusikas, nagu Gerts on tabavalt öelnud.
Kodumaal toodi pärast Stalini surma lavale küll Tubina lavateosed (kaks ooperit ja ballett „Kratt“) – aga sedagi vaid ideoloogilistel kaalutlustel, et teda tagasi Eestisse meelitada. Okupeeritud Eesti külastamise pärast sattus Tubin väliseestlaste seas põlu alla – eriti valus oli talle see, et sõber Olav Roots talle selja pööras.
Raske on ette kujutada, missuguste tunnetega Tubin purukspommitatud Tartust 1944. aastal lahkuma pidi ja mootorpurjelaevaga „Triina“ Rootsi põgenes. Tuntud helilooja ja Vanemuise peadirigendi positsioonilt kukkus ta ju tundmatusse – sisuliselt tuli tal oma karjääri nullist alustada. Mälestuste-pagasis vaid esimese nelja sümfoonia hiilgavad esiettekanded Olav Rootsi dirigeerimisel. Kuigi ka Olav Roots emigreerus koos Tubinaga, ei saanud ta Rootsis dirigendina enam midagi helilooja heaks teha. Suurepärase pianistina esitas Roots Tubina kammerloomingut ja sedagi vaid väliseestlaste ringkonnas. Kodumaal toodi pärast Stalini surma lavale küll Tubina lavateosed (kaks ooperit ja ballett „Kratt“) – aga sedagi vaid ideoloogilistel kaalutlustel, et teda tagasi Eestisse meelitada. Okupeeritud Eesti külastamise pärast sattus Tubin väliseestlaste seas põlu alla – eriti valus oli talle see, et sõber Olav Roots talle selja pööras. Nii jäi ta mõnes mõttes nagu „kahe tooli vahele“, sest ka Eestis ei lubatud pärast 1960ndate aastate „Hruštšovi sula“ aega Tubina teoseid esitada. Tubina klaveriloomingut esitanud Vardo Rumessen sattus ka ise põlu alla.
Eduard Tubina kohta võib poeetiliselt öelda, et tema erakordne anne võitis ta traagilise saatuse. Tubina sümfooniline helilooming kogus Rootsis tuntust pärast Neeme Järvi emigreerumist 1979.a, kui Järvist sai Göteborgi orkestri peadirigent – see orkester plaadistas N. Järvi juhatusel kõik Tubina kümme sümfooniat. Nii võtsid ka rootslased lõpuks Tubina omaks ja ta valiti veidi enne oma surma Kuningliku Muusikaakadeemia auliikmeks. Nüüdseks on Tubin endale Olav Rootsi ja Neeme Järvi kõrvale uue „ihudirigendi“ leidnud. Mihhail Gertsi vaimustus Tubina muusikast peegeldus ka raamatu esitlusele järgnenud kontserdil, kui tema käe all kõlasid Tubina „Süit eesti motiividel“ ja haruldaselt poeetiline Teine sümfoonia aastast 1937, mil kõik oli helilooja elus veel hästi ja miski ei ennustanud ette traagilisi ja elumuutvaid sündmusi. Tartu publik tänas orkestrit ja dirigenti braavohüüetega.
