Telli Menüü

EELK kirikupäev ja laulupidu “Maarjamaa – Isa maa”


Laupäeval, 4. juulil kell 17 süüdati Tartu Lauluväljakul laulupeo tuli. Algamas oli EELK kirikupäev ja laulupidu, millele eelnes väärikas rongkäik puhkpilliorkestri saatel läbi Tartu linna.

Avakõne pidas president Arnolt Rüütel, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et just tänu kirikuinimeste ettevõtmisele laulsime end rahvaks. Lisaks presidendile kõnelesid veel peapiiskop Urmas Viilma, Tartu linnapea Urmas Klaas ning riigikogu liige Laine Randjärv, kes oli ühtlasi ka üks laulupeo dirigentidest.

Heliloojana ei ole kerge teiste poolt loodud muusikast kirjutada. Muidugi võiksin kommenteerida helikeelt, instrumentatsiooni ja vormi ning kirjeldada muusikalist materjali, esitust, tempot, dünaamikat, musikaalsust jne. Ma tunnen, et see pole minu koht.
Foto: Riho Maimets (2015)
Mina ei usu, et muusikaline haridus ja pikk töökogemus teeb inimesest “eksperdi”, kelle arvamus loeb rohkem, kui mõne teise huvilise oma. Sügavat muusikat, nagu pühakirja, tõlgendatakse. Ma arvan, et seda tehakse sisemiselt, lähtudes nii enda kogemustest kui ka oma kaasasündinud natuurist. Südametunnistus, inimese sisemine hingeelu ja sügav tunnetus ning tundlikkus aitavad inimesel mõista end ümbritsevat, enda konteksti. See aitab tal luua maailmapildi ja näha end suures kontekstis. Ma arvan, et see võib teinekord pakkuda inimesele ka suurt lohutust ja jõudu.

Laulupidu ei ole pelgalt muusikaline sündmus. Ta on justkui ettekääne tuua kokku palju inimesi ja panna neid ühisel eesmärgil pingutama. Nõnda tekib nende seas ühtekuuluvustunne. Niimoodi laulsime end rahvaks. Ühtekuuluvustunde tekitamine on kindlasti laulupeo üheks keskseks rolliks. Laulupeol ei ole ülbusel, õelusel, kärsitusel, isekusel ning halastamatusel mingit kohta. Ta on eestlase palverännak oma Mecca'sse. See on hetk, mil võiksime tunda, et oleme, olenemata staatusest, majanduslikest oludest jne, kõik võrdsed.

Laulupidu täiendas avajumalateenistus, mis leidis aset 3. juulil Tartu Peetri kirikus. Jumalateenistuse teemaks oli Maarja kiidulaul Magnificat. Martin Luther kirjutas:

Me kogeme igapäevaselt, kuidas iga mees püüdleb endast kõrgemale, austuse, võimu, rikkuse, osavuse, hea elu ja kõige suureks peetu poole. Sääraste inimeste ligi hoiavad kõik, sinna joostakse kokku. Neid teenitakse meelsasti, nende juures tahab igaüks olla ja saada osa kõrgusest: mitte ilmaaegu ei kujutata Pühakirjas kuningaid ja vürste nii harva vagadena (Martin Luther, Magnificat – tõlge ja seletus, 14)

Magnificat'i laulis Maarja enne Kristuse sündi, ajal, mil ta oli alandlik teenijatüdruk. Selle tekst on meeletult ilus ja ma olen tänulik, et jumalateenistusel oli võimalik soetada Urmas Petti poolt eesti keelde tõlgitud Martin Lutheri raamatut “Magnificat – tõlge ja seletus”, mille ta kirjutas aastal 1520-21.

Kui laulupidu oli rahvarohke ja pidulik, siis avajumalateenistus oli koht mõtisklemiseks ja enda sisse vaatamiseks.

Aeg-ajalt ikka kuuleb, kuidas mõni eestlane uhkustab, et me oleme maailma kõige ateistlikum rahvas. Küll aga jätkub neid inimesi, kelle jaoks on veel vara öelda, missugused jõud on universumis tööl. Pärast laulupidu oli võimalik kuulda vokaalansamblit “Heinavanker”, kes astus ette viimistletud rahvakoraalide seadetega, jättes kuulajat täiesti sõnatuks. Nähes, kui vagalt eesti inimesed suhtuvad oma rahvamuusikasse – eriti kõige pühamatesse rahvakoraalidesse – on mul väga raske uskuda, et oleme lootusetult uskmatud.


Riho Maimets
 
 
Käesolev veebileht on Eesti Elu paberlehe tellijate toetatud, toeta sinagi ja telli leht juba täna🙂

 
FOTOGALERII – Fotod: Riho Maimets (2015)

 

Loe edasi