Kuigi kõnealused tegelased sellest meelsamini vaikivad ja endisest süsteemist päritud tuntuse ja populaarsuse tiibadega katsuvad edasi lennata, on nende jaoks saabumas lahkumine, on vaja mõelda järelkuulsusele.
Taasvabanemise käigus toetas enamus eestlasi „laulva revolutsiooni” dirigente ja elas neile ametliku perestroikameedia poolt ette söödetud metafoore kasutades kaasa. Tõelisi rahvuslasi alavääristati pahatihti ja kujutati „ohuna”. Avalik toetus kuulus perestroikakommunistidele, kelle jaoks KGB polnud mitte okupatsioonivõimu tööriist Eesti Vabariigi pinnal, vaid reaalsus, kellega elupäevad ENSVs „pragmaatilist koostööd” tehtud. See oli ka reaalsus, milles Laar jt üritasid toime tulla – ja läbi kukkusid. Nad läksid lihtsalt meeleoludega kaasa, konformeerusid.
Rahvas ei suutnud siiski unustada okupatsiooniaegseid inimkaotusi, küüditamisi, teisitimõtlejate vaenamisi ja muid koledusi. Nii jätkati ka kõrgemal tasemel sellest rääkimist, sõnad ei maksa ju midagi. Alustati lisaks mõned enamasti tühjajooksnud kohtuasjad. Endised dissidendid olid aga liiga ebamugavad ega sobinud otseütlemistega poliitikute libakeelsesse süsteemi. Nad võisid kasutada sõnavabadust, jäid siiski ainult hüüdjaks hääleks kõrbes, sest olid ju „äärmuslased”.
Eelistati küll liitumist NATO ja Euroopa Liiduga, ent samal ajal kaheldi, kas see tugevdas turvalisust. Venemaa kasutas ära Eestis elavaid „kaasmaalasi” ja jätkas sekkumist Eesti siseasjadesse. Üha rohkem on avaldusi stiilis: „Millal ükskord me väike rahvakild saab aru, et eestlane ei tähenda miljardite hulkade kõrval kärbsemustagi!” Kui alguses talitses riigimehi mõistetav hirm Venemaa ees, siis nüüd, mil Eesti julgeolek oleks nagu garanteeritud, korrutatakse üha ja aina: „Lääs ei mõista meid!” On ka tekkinud selge veelahe rahva ja poliitikute suhtumises end vabadusvõitlejateks nimetavatesse meestesse. Põhjuseks mitte riigi kaitsel seisnud meeste, vaid nende poolt valitud poliitikute ja diplomaatide tegemata töö oma rahva ja sõprade seas, tooniandjaks lakkamatu Venemaa propaganda. Alternatiiviks leppimine olukorraga, allaandmine.
See on üha ilmsem. Näiteks oli viimati palju pronksmehe juubeliartikleid, milles anti eriti sõna Eesti vaenlastele. Juhan Liiv hüüdis „kui seda metsa ees ei oleks”, praegused eestivenelased: „kui neid eestlasi ees ei oleks”! Paistab, et lömitajate arvates tuleks hoida tugevamatega, kelleks on venelased, kas või valmistada ette nende taastulekut. Ivan Makarov on oma otseütlemistega hea näide eestivenelasest, kellele läheb korda elu Eestis. Aga seesama Eesti, mida ta esindab, selle riiklik ringhääling pani talle suukorvi! Kas ei tohi venelased sallida Eestit? Miks pannakse Eesti riigi poolt kinni nende venelaste suu, kes katsuvad oma kaasmaalasi mõistlikumalt juhendada?
Muljed Eesti arengust pole just positiivsed. Üha rohkem on kommentaare, mis soovitavad järeleandmist venelastele ja Venemaale. Nii keskerakondlased kui ka sotsdemokraadid tahavad võimule venelaste abiga. Keskerakonnal on juba tugev venelaste toetus. Sotsdemokraadid on ühe venelaste väikeparteiga ühinedes püüdlemas samas suunas. Sellest on kõige rohkem kasu vene parteil, kes ühinedes saavutas mõju partei juhatuses ja kindlustas ka sissepääsu Riigikokku. Arvestatakse taktikaliselt sellega, et praegune majanduskriisi valitsus on ebapopulaarne ja liiga kaua võimul olnud, pealegi on Reformierakonna partner IRL oma ideaale rikkunud. Keskerakonna mainet ei riku ükski skandaal, selle eest hoolitsevad „tõekomisjonid” ja „aukohtud”. Järgmine kord võib loota valitsusvahetusele, mille puhul venelased saaksid esitada ja saavutada oma sihid, millest nad praegu parteikoostöös enamasti vaikivad. Valimisteni on veel kolm aastat, nii et see võib jääda lootuseks. Mineviku mõjud on aga tugevad. Ideoloogilisest saastast-rumalusest puhastamine võtab aega, see on 50 aasta jooksul väga sügavalt juurdunud. Loodetavasti antakse seda aega?
Vello Helk
