EESTI HETKED – Küünakuu, konarlik ja helge

Kui III klassi lapsevanemad koosolekuks klassiruumi saabusid, olid ühes seinas hulk Pikki Hermanne juba välja pandud. Neid oli käidud kohapeal pildistamas ja siis maaliti guaššvärvidega. Kes keskendus tornikivide faktuurile ja varjudele, kes roosale Toompea lossi seinale, kes torni viltususe kraadile võrreldes raagus puudeokstega. ("Emma pildistas seda viltu!' kõlas ühe hääl.) Just need karmid raagus oksad, mis torni ümbritsevad... nende klõbinat on lausa kuulda. Ja tuulevilinat kõrvus. Eestis lubatakse Vabariigi aastapäevaks tibake alla nulli ning maa on valge. Eile suisa tuiskas. Ehk siis meeleolu on õige. See, mida jõulude ajal tahaks, saabub tavaliselt Vabariigi aastapäevaks – lumi ja päike vaheldumisi või õnne korral koos. See jõud aga, mis jõulude ajal veel kehas tuksus, on nüüdseks päris otsakorral. Vaatasin hiljaaegu peeglisse ja pidin tunnistama, et see ongi veebruari pale – tuhm nagu taevas ja konarlik nagu jäine kõnnitee. Kõik on kaamed ja kahvatud, silme alt see eest tumeneb. Loomulikult möödub see kõik, aga hakkasingi aru saama, et jaanuar ja veebruar Eestis on tihtilugu tuhmid, ent samas kirgastuskuud. Nendes ettetulevaid toredaid säravaid hetki tuleb lihtsalt väga hinnata ja hoida. Näiteks hetki looduses või sporti tehes. Kuigi suusalund laias laastus napib, on sellesama kooli lapsed pidanud kõik veebruarikuu kehka (kehalise kasvatuse) tunnid Pirita suusaradadel, tänu lumekahurite tööle.