Koolikaaslased meie ümber kuulasid pealt suurte silmadega: “Miks nad ära läksid? Kuhu?” “Mis mõttes, pidid oma kodust ära põgenema?!” Nii palju tüdrukud juba teavad, et gloobust vaadates on suur õde väiksemale rääkinud: “Vaata, Mari, kui suur on Venemaa. Sinna sisse mahub sadu, tuhandeid Eestisid! Miks neil veel meie maad vaja oli?” Proovin ikka seletada, et süüdi ei ole inimesed, süüdi on valitsejad. Keda valisid… inimesed. „Aga lapsed, kas te teate, mis asi on diktaator?” Keeruline, ent vältimatu jutt.
See kõik on silme all ja ometi nii kaugel, kuhu pea ja süda hästi ei ulatu. Aga meie tänu on suur, et oleme nüüd siin. Ja mõtleme neile, kes pidid nii palju ohverdama. Austame kõigi nende mälestust, kes läksid, kes jäid ja kelle hinged on nüüd tagasi, siin nendel randadel.
Valge purjekas sõidab vabalt ja rõõmsalt parvlaeva eest läbi, rändlinnuparved on liikvel. Üks laps hüüab: “Vaadake, lehmad suplevad seal rannas!” Olemegi Vormsi sadamas.
Riina Kindlam, Tallinn
