Jagati laululehti, mida ei vajanud need, kes on kogu elu võõrsil laulnud Eesti hümni, Hoia, Jumal Eestit ja Kaunistagem Eesti kojad. Seda erilisem, tähtsam, on laulda sellel lumisel nõlval sel päeval, kui üldsegi võimalik. Juba ärkamine tavaliselt varem, sellise tähistamise nimel, pimedas, loob säriseva meeleolu kogu päevaks.
Mida vahepeal teha? Kui president osaleb pidulikul jumalateenistusel ja asetatakse pärjad Võidusamba jalamile. Korporantidel ja organiseeritud üliõpilastel on oma rongkäik ja kokkusaamised, Rootsi-Mihkli kirikus pakutakse sel hommikul koguduse liikmetele ja sõpradele vastlakukleid. Paljud kohvikud ei ole tavaliselt nii vara veel avatud, aga mõned taibukamad on aru saanud, et sel hommikul tasub see kesklinnas vägagi ära. Võiks suisa kuulutada, et meil saab lipuheiskamise järel kuuma kohvi. Tean üht vanalinnas elavat seltskondlikku daami, kes avab oma uksed lipuheiskamise järgselt kutsutud sõpradele hommikusöögiks. Vabariigi aastapäev, puder. Kuna meie sõbranna töötab Toompea lossis, käisime tegemas tema kutsel “paraadfoto” lossi valges saalis, lippude ees. Lastel olid ju hundukaelarätid kaelas või koolimütsid peas. Milline harukordne võimalus! Ühtlasi õnnelikud juhused tervitada Eiki Nestorit ja Taavi Rõivast ja… “Kas see pole presidendi abikaasa?” Millest kõigest jäi ilma koju magama jäänud vanem õde. Ise teab. Et järgmine kord tasub…
Ta oli juba ärkvel. Ja oli taibanud telekagi sisse lülitada (otseülekanne kõikidelt sündmustelt). Kell 10 ootas taas koolipoolne ühistähistamine. Kringli söömine ja paraadile minek on koos alati lõbusam. Seegi üritus on vabatahtlik, aga meie meelest väga kena traditsioon. Mõned lapsed esinevad ja siis toimuvad lõbusad mängud: sel aastal näidati vanu lapsepõlvefotosid kuulsatest eesti inimestest, kirjanikest, muusikutest, riigimeestest, ja neid tuli ära arvata. Siis oli laulude äratundmise mäng. Anti üks sõna – “Kas tead ühtegi laulu, kus see sõna esineb? Laulame seda!” Sõnu juurde kuni moodustus lause – antud laulu üks rida ja mõistatuse lahenedes lauldi koos kogu laul. Nagu tõeline väliseesti pidu, igasuguste vanade, tuntud, s.h. lapsepõlvelauludega. Mulle väga meeldis kolmas äraarvamise mäng. Kooli õppealajuhataja luges ette katkendeid lasteraamatutest ja meie pidime ära arvama, millise raamatuga tegu. Mina tundsin ära vaid Ellen Niidu “Suur maalritöö”, tunnistan, et Aino Perviku “Kunksmoor” minuni noorena ei jõudnud… Laps tundis ära Naksitrallid ja Lotte ja Andrus Kivirähki ma ei mäletagi enam millise raamatu. See mäng tekitas kibeda lugemiskiheluse!
Kringel, kaks, kolm! Säraküünaldega. Ja oligi aeg paraadi vaatama minna. Tuliselt kahju oli väikesest lasteaiaplikast, kes nuttis ja jonnis: “Ma ei taha magama minna, ma tahan KA PARAADILE!!” Üritasin teda lohutada, et seda saab interneti vahendusel ETV saadete järelvaatamises näha. Lausa mitu korda järjest, kui vaid süda soovib. (Soovitan seda tungivalt lehelugejatelegi vaadata siit!). Kõik VA üritused – saateid on 8, lisaks uudised ja videod – on järelvaadatavad veel 24 päeva.)
Järelvaatamise võimalus aga ei paistnud antud tüdrukukest sugugi lohutavat. Ta vaatas mulle kurja näoga otsa. Ilmselt teadis, et paraadi jälgides saab nii lumehelbeid keelele kui päikest ninale, hõisata ja lippe kõrgelt lehvitada. Köhida soomusmasinate tossus, külmetada varbaid ja mängida äraarvamismängu, sest erinevalt laulupeo rongkäigust, ei ole sammujatel silti ees, teatamaks, kellega tegu. Kuperjanovlased – selge. Lippudega erinevate riikide üksused, ka selged. Täiusliku pildi saamiseks on vaja kolonel Peeter Tali jooksvaid kommentaare, mida saab vaid teleühenduse (ja järelvaatamise!) kaudu. Kui muud julgustuseks hüüda ei oska, siis “Elagu meie kaitsjad!” tundus vägagi sobivat ja tõi nii mõnelegi sümpaatse sõduri näole vargsi naeratuse.
Meie kõrval vaatas kaitsejõudude paraadi nii sakslasi kui prantslasi. Arvan, et nad valisid hea päeva tulla me maale. Huvitav oleks endalgi rihtida võõra riigi külastamist just tema omanäolisel riiklikul sünnipäeval.
Vahepeal olime kodus ja kogusime endid. Kuulasime köögis salatit hakkides presidendi kõnet ja panime veidike viisakamad riided selga. Kell 17.30 algas Estonia kontserdisaalist osteülekanne VA kontserdist. Palju, mida sõpraderingis, kuhu kutsutud olime, kommenteerida ja arutada. Vaatasime söögilauast suurt tele-ekraani. See EI ole viisakas, aga VA on selles suhtes erand – elame ju kaasa. Pakuti seapraadi ja (tõenäoliselt selle hooaja viimaseid) verivorste! Meid võõrustav perenaine oli ka küpsetanud tordi ja sikutas sinna peale sinist ja valget martsipanitekki. Lapsed meisterdasid kaunistustelisa. Torti ääristas soliidne isamaamulla must.
Õhtu lõppes minu 7-aastase jonni ja pahameelega. Hakkasime nimelt vaatama filmi “Nimed marmortahvlil”, mida igal VA õhtul viimasena teles näidatakse. Tõeliselt hea film. Südamlikud omad poisid, keda süda alati ihkab taas näha, aga siiski mitte näha, kuidas nad langevad. See on kõikidele väga õpetlik film, aga ma ei arvanud, et lastel tasuks selle karmimaid osi näha vastu ööd. Laps küsib nüüd kogu vaheaja: “Millal me saame seda filmi näha? Sa lubasid!” Kui noor on liiga noor taoliseks sõja-, VABADUSEteemaliseks filmiks? Otsime filmi välja ja teeme oma parima, seletamaks, miks. Miks siis oli nii ja praegu on õnneks teisiti. Antud film on eesti lastele vast parim viis seletamaks nende esivanemate lugu; nende 99-aastase riigi lugu.
Riina Kindlam, Tallinn
