Juuresolev foto on võetud meeleavaldustele järgnenud esmaspäeval, kui Baltimore'ist pärit õed Aili (Sarapik) Vahtla ja Liina M. Sarapik (keskel), kes oleks väga tahtnud meelt avaldada, kuid istusid Aili Tartu kodus ja jälgisid Washingtoni sündmusi otsepildis interneti ühendusel, said tagantjärgi solidaarsuses Hilaryga kokku sealsamas Tartu raekoja platsil, mil said koos edastada sõnumit: “Kiisud viha vastu”.
Aili töötab ERR'i (Eesti Rahvusringhäälingu) ingliskeelse uudisteportaali toimetajana ja USAst külasolev Liina kirjutab oma magistritööd muusikateraapia erialal ning ootab õhinal osalemist noorte laulupeol. Hilary sulest ilmub selle aastanumbri sees “Introduction to Estonian literature”, väljaandjaks Indiana ülikool.
Hiljem selgus, et Tallinnas oli Vabaduse väljakul meelt avaldanud ka New Yorgist pärit, nüüd Viljandimaal elav viljakas tõlkija Juta Ristsoo, Women's March on Washington särk seljas. Ka allakirjutanu marssis oma tütre ja tema sõbrannaga Kopli lahe jääpankadel, kuigi olgu öeldud, et alles hiljem otsustasime, et see oli meie (olgugi, et avaliku sümboolikata) ühinemine ülemaailmsete marssidega ja ühtlasi ka naiste jõuvarude demonstratsioon (kanti jääkamakaid hunnikusse). Õhtul istusime kolme plikatirtsuga ümber arvuti (tänapäeva lõke) ja vaatasime otseülekannet Washingtoni ürituse lavalt. Nad vaatasid silmad pungis ja küsisid muidugi tuhat küsimust. Miks roosad mütsid? Miks on uue Ameerika presidendi nägu kõikjal? Miks need mustanahalised naised tunduvad nii pahased olevat? Jne. Paljudele küsimustele ei olnud sugugi lihtne vastata, aga peab seletama, mis on toimumas. See oli ühiskonnateaduste õpitund, muuseas sellest, kuidas tehti ajalugu. Tulevikus, kui on vaja rahulikult, ent mõtestatult ühineda ja enda olemasolust ning põhimõtetest laiemale üldsusele märku anda, läheb see kindlasti neil libedamini ja loomulikumalt.
Vahetult enne olin lugenud Facebookist Kõue mõisaproua, kunstnik Mary Jordani pettunud avaldusi. Tema marssis New Yorgis ja edastas sealsete tuttavate ja kuuldavasti ka NY Times'i imestust ja pettumust, et Eestis, kus ometi naispresident, ei toimunud ühtegi haakuvat üritust. Küll koguneti Stockholmis, Helsingis, Riias.
Tundub, et hetkel ei olnud Eestis selle jaoks vajalikku juhtorganisatsiooni või isikuid. Kuigi kahtlemata nad on olemas. Miski jäi tegemata, “keskid” jäi ilmumata. Ma ise marssisin koos VES peatoimetajaga detsembris eesti metsade kaitseks. Olime Keskkonnaministeeriumi ees ja sammusime Toompeale. Mõnedel olid loomamaskid ees, teistel plakatid. Juhtidel olid ruuporid ja esitasid läbimõeldud argumente. Keegi ei häbenenud; asjal olid algatajad, eestvedajad ja seda plaaniti pikalt.
Mõnele oli 21.01 meeleavaldused konkreetselt anti-Trump, enamikule, eriti USAst kaugemal, oli see pigem üleüldine naiste- ja kõikide inimeste põhiõiguste ja vabaduste toetamise aktsioon. Demokraatia, tolerantsuse ja lepituse toetajate püstitõusmine ebakindluse hetkel. Seekord jäime tasasteks tunnistajateks, kuid usun, et see oli ka ajalooline – viimane säärane kord.
Riina Kindlam, Tallinn.
