Ellen Valter räägib natuke Eesti Kunstide Keskuse pikast ajaloost – selle asutajaliikmete eesotsas oli 1975.a. Stella Kerson (Pahapill), kelle visioon oli, et Torontos võiks olla Eesti kunsti muuseum. Koos EKK mitmekümne vabatahtlikuga prooviti kaardistada kogu väliseesti kunsti ning rajada ilus kunstikogu, kuhu tuli töid üle maailma.
Piret Noorhani märgib, et Stella ja Johannes Pahapilli, kes hiljem koos EKK-d juhtisid, isikuarhiivid on VEMUs juba aastaid olemas, sealhulgas ka EKK arhiiv, mida korrastas Karin Kiisk Eestist. ,,Arhiiv jõudis meile tänu sellele, et Johannes Pahapill, kes oli Stella lahkumise järel EKK eesotsas, soovis seda anda VEMUle, samuti oli ta soov, et EKK kunstikogu läheks VEMUle, ning järelejäänud rahadega sisustada fondihoidla,“ räägib Piret.
Ellen kõneleb, et kui hiljem polnud EKK tegevus enam nii aktiivne kui varem – vabatahtlike arv oli kahanenud ning tekkis küsimus, mida teha aastakümnete jooksul kogutud kunstiga, mille hoidlate tingimused enam ei taganud kunsti pikaajalist säilimist ja teosed olid muude kogudega üle aastate segunema hakanud. Jõuti kokkuleppele EKK varade üleandmise osas ESC-le: selleks tuli vaadata üle, millised tööd kuulusid EKK kunstikogusse ja mis kuulusid teistele, eraldada arhiivimaterjalid. ,,Pakkusin end välja seda tööd tegema, kuna olin eelmisel aastal lõpetanud Fleming College’is kultuuriesemete säilitamisega seonduva programmi. Kõige olulisem, et need tööd on edasi Toronto eesti kogukonna halduses ja püsivad Välis-Eestis ega lähe kuskile kaugele hoidlasse. Kogu sai sel suvel kokku pandud ja ESC-le koos rahaliste ressurssidega üle antud, et tagada kogu hoidmist ESC valvsa pilgu all.“ Ellen kiidab toonast EKK nõukogu, liikmeid Viljar Puu Weimanni, Evi Vahtrat ja Reet Lindau-Vokseppa, kes selle ettenägeliku otsuse langetasid.
Piret tänab selle töö tegemise eest nii Ellenit kui ka Jaan Meri ja Linda Karuksit, kes on aidanud tegeleda üleandmise juriidilise poolega, ning Keila Kopvillemit, kes fotografeeris ja tegi detailse kirjelduse kunstikogust. Töö oli laiaulatuslik ja võttis rohkesti tunde, ent Elleni sõnul väga huvitav, pakkudes palju ajaloolisi momente.
Rääkides lähemalt kunstikogust, kus on üle 350 töö, ütleb Piret, et töid on nii sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast (Eduard Wiiralt, Hando Mugasto), kui ka välis-eesti kunstnikelt Kanadast, Ameerika Ühendriikidest ja Rootsist. Esindatud on maal, graafika ja skulptuur. Ka leidub kogus esinduslik valik Edmund Valtmani – 1962.a. Pulitzeri preemia saanud tuntud karikaturisti – töid. Ta märgib, et VEMUl oli juba ennegi olemas enam kui 200 tööga kunstikogu, mis nüüd tunduvalt kasvab.
Kindlasti on lugejad huvitatud, kus edaspidi kunstikogus olevaid töid näha saab? Pireti sõnul on kunst mõeldud näitamiseks, mitte hoidlas hoidmiseks: näiteks võiks hakata tulevikus korraldama pop-up näituseid, kuna turvalisuse kaalutlustel Tartu College’is ju praegu suurt ja pikaajalist näitust üles panna ei saa, aga kui ühel päeval tuleb VEMU uus hoone, siis avanevad paremad võimalused näituste korraldamiseks seal. Ka saaks näiteid kogust kasutada osana püsiekspositsioonist. Võimalusi on teisigi: korraldada lühiajalisi näitusi mõnel professionaalsel pinnal Torontos või mujal, Tartu College’i kõrvale kerkivas International Estonian Centre’is, või sidudes näiteks teiste üritustega.
Jaan Meri teatas, et varad, mis läksid ESC-le EKK-lt, koguväärtuses circa $150,000, saavad kasutatud nii nagu algselt kavandatud: eesti kunsti säilitamiseks, edutamiseks ja kogumiseks ESC-s.
Ellen kinnitab: ,,Oleme suutnud anda jätkuvat hinge ja elu väärtuslikule kogule ning täies mahus austada kogukonna annetusi EKK-le. Mis edasi on, et EAC alustab null-bilanssist kapitalikogumise kampaaniaga ehitamaks International Estonian Centre’it.“
Arhivaarina lisab Piret, et inimesed võiksid vaadata üle omaenda või organisatsioonide valduses olevad asjad – mitte ainult kunsti-, vaid ka foto-, eseme- ja dokumendikogud ja mõelda, mis võiks olla nende tulevik – enne, kui on hilja. VEMU on valmis inimeste kodudes leiduvat vastu võtma.
,,Kunstiajaloolaste jaoks on EKK kogu samuti huvitav võimalus: vaadata ühe kunstiga tegelenud organisatsiooni ajaloo sisse. Arhiivi üle antud materjalid jõuavad uurijateni ja uurijate kaudu ka laiema publikuni väljaannete ja artiklite kaudu.“ (EE)
