Tahtsin rääkida teile ühest unustatud asjast. Nimelt kirikuõpetaja Martin Lipu poolt kirjutatud lipulaulu neljandast salmist. Algselt oli meie lipulaulul lausa viis salmi ning hiljem, kui see viisistati, siis langes salmide arv meile tuttavale kolmele salmile. Täna lauldavast lipulaulust väljajäänud salm aga selgitab meile trikoloori valge värvi tähendust.
Lipu esimene värv, sinine, on meile hästi teada. See kõneleb igaühe kohal olevast avatud taevast, kuhu saame alati oma vaimse pilgu suunata – „oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!“ Must sümboliseerib Eesti olemuse ja eestlaseks olemisega lahutamatult ühtekuuluvat tööd ja vaevanägemist – „must on sinu mullapinda, mida higis haritud.“
Meie rahvuslipu valge värv kõneleb aga lipulaulu algses versioonis Eestimaa kaunist loodusest, mis on tõeline aare ja Jumala kingitus meile, kes me siin elame ning samuti neile, kes meie maad külastavad. Nii lauldaksegi lipulaulu neljanda salmi alguses: „Valges ehtes Eesti kased kaunistavad kodumaad.“ Edasi kiidetakse Eesti neiu ilu ning salm lõpeb sõnadega „Puhas vanemate viisi, ära lõpe iial sa.“
Küllap neid lõpusõnu võib tõlgendada erinevalt, kuid üheks võimaluseks on näha nendes üleskutset puhtale ja ausale elule. Elule, mille värviks ongi valge. Eesti tulevikku ei kujunda ainult meie õigusruum ja globaalne olukord, vaid samuti see, kuidas meist igaüks elab, töötab ja suhtub oma kaasinimesse. On meie elus puhtust, töödes ausust ja suhetes siirust, siis on need meie riigi ja rahva püsimises kindlateks aluskivideks. Aluskivideks, mille endi aluseks on Kristus, Tema arm ja õpetus.
Pühakiri õpetab meile, et kes on rajanud oma eluhoone Kristusele, et see hoone jääb püsima ka tuule ja tormide tulles. Püsima jääb samuti rahvas ja riik, kes paneb oma usu ja lootuse Jumalale.
Õnnistagu Püha Kolmainu Jumal meie lippu ning meie rahvast ning riiki ning tema juhte. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
