Tammsaare on ise tunnistanud, et loomulikult sai ta inspiratsiooni talurahvast, keda ta ise kõige paremini tundis. Seega on romaani kangelasteks tema enda isa Peeter Hansen (1841-1920) ja naabrimees Albu vallast Järvamaalt.
Õigusajaloo jaoks on kihelkonnal väiksem tähendus kui teadmisel, et Vene keisririigi Eestimaa kubermangus oli küll paljus sarnane talurahva õigusi reguleeriv seadusandlus, kuid siiski ajaliselt eri aegadel ja oma erisustega eksisteerinud Talurahvaõiguse kujul (1856). Kuna Peeter Hansen pole Järvamaa mees, vaid tulnud sinna maad ostes hoopis Liivimaa kubermangust, kus talurahvareformid algasid varem ja jõudsid seaduse täheks juba aastal 1849. Talurahvaõiguse väga täpne arengu kirjeldus Eesti- ja Liivimaa kubermangus antud teema puhul pole nii oluline, pigem tasub siin võtta aluseks 1890. a Läänemaal Kirbla kandis sündinud Jüri Uluotsa (1890-1945) just maamõõtjatele mõeldud loengute konspektis (1934) öeldu, et vaatamata teatud erisustele, oli just 1865. aastatest Eesti alal (nii Eestimaa kui Liivimaa kubermangus) loodud uus agraar-õiguslik kord. See tähendas talude kruntimist, uusi rendi- ja müügilepinguid ja massiivset talude müümise algust.
Peeter Hansen ostis endale talu 138, 9 hektarit Albu mõisniku A. von Lilienfeldi käest, milleks sõlmiti ostu-müügi leping 25. septembril 1873. Seega aastad 1872-1903 on need aastad, mil Peeter Hansen seda talu peremehena pidas. Seejärel andis ta talu üle oma pojale August Hansenile, jäädes ise talusse “saunameheks” kuni surmani 1920.
Kuna “Tõe ja õiguse” esimese osa üks õiguslik põhiteema on naabrite vahelised vaidlused (rehnuti pidamine), siis tasub kohe öelda, et naabrimehel Jakob Sikenbergil oli enam-vähem sama suur talu. Nagu tänapäevalgi, tekkisid paljud hilisemad keerulised juriidilised probleemid rikkumistest, mis olid tehtud aegadel, kui üks lepingupool polnud saanud asjade juures olla.
Majanduslikult võimekam Peeter Hansen (kellele olevat 1869 mõisnik pakkunud isegi mõlema talukoha maad, kuna mõisnikul polnud erilist usku senise rentniku Jakob Sikenbergi maksevõimesse) polnud kohal, kui Jakob Sikenberg oli saanud mõjutada ohtra väljategemisega kõrtsis ja muu meeleheaga talusid krunti ajanud maamõõtjat G. M. Gnadebergi. Selle tulemusena ei jagatud talude maid kaheks võrdseks tervikosaks, vaid vastupidi tollastele soovitustele, hoopis nelja eraldi ossa ja ikka nii, et Peeter Hansen tundis talusse asudes iga päev kahetsust, et ta polnud tookord pingutanud, et Jakob Sikenbergi tema kohalt hoopis välja osta. Kui Peeter Hansen maksis oma talu eest 2325 hõberubla ära üheksa aasta jooksul, saades juba aastal 1881 täisomanikuks, siis oli seegi põhjuseks, mis veidi vähem eduka naabrimehega suhteid just paremaks ei teinud. Kuid esmased olid ikkagi maamõõtja poolt loodud probleemid, mis tõesti olid “ideaalsed” aastatepikkuse tüli ja kohtukäimise jaoks.
Tänased ajaloolased on väitnud, et maad olid sedasi mõõdetud, et ka kõige tuimem maamehe tüüp oleks sellises olukorras oma naabriga tülli läinud. Kuna nii Peeter Hansen kui Jakob Sikenberg ostsid talud päriseks, siis polnud neil enam nii palju tegemist mõisahärraga, keda sai pidada peaaegu samasuguseks maaomanikuks, nagu nüüd uued taluperemehed end pidasid. Seda enam tekkis tülisid taluperemeeste endi vahel. Ega mõõduvõtmised kohalikus kõrtsis polnud ju midagi muud, kui püüd end suuremana näidata ja naabrile koht kätte näidata, olgu siis sajarublaste varvaste vahele toppimise või rahakupüüriga piibu läitmisega, kõrtsile väljategemistest rääkimata. Vaidlused piiride, karjaaedade, loomade ajamiseks vajalike teede, samuti sood läbiva sildade parandamise osas, kestsid vahetpidamata ja vaid eriti raske ikalduse aastatel olid naabrimehed kohtuskäimises pausi pidanud, sest ilmselt nappis mõlemal selleks vaba raha.
Nagu teame, oli Peeter Hansen oma aja kohta haritud mees, sest oli tänu oma isa hariduspüüdlikkusele kihelkonnakooli haridusega, aga tema jonnakas naabrimees Jakob Sikenberg olevat kuni oma elu lõpuni allkirja asemel teinud kolm risti.
Siit koorub välja üks suur probleem, mis vajab enam süvenemist. Küsimus selles, kui konkurentsivõimeline on kirjaharidus nii talutöös kui näiteks ka meie kaasaegses poliitikas. Tasub meenutada, et alates 19. veebruarist 1866 hakkas kehtima vallaseadus. See andis täiesti uued võimalused valdadele, mis palju laiem kui vaid kohtu- ja politseivõimu laienemine valla talumeeste endi kätte. 9. juulil 1889 laienes Eestimaa kubermangule Vene impeeriumi 1864. aasta justiitsreform ja samas muudeti ka vallakogukonna õigusi reguleerivaid seadusi. Kihelkonnakooli haridusega Peeter Hansen saab oma koduvallas taluperemeeste esindajaks, kuid vaid veidi hiljem saab sama staatuse ka kirjaoskamatu Jakob Sikenberg, kel krutski- ja rahvamehena on oma autoriteet, nii et valijaid ei sega mehe kirjaoskamatus, sest nad teavad, et ta saab ka sellisena oma asjadega hakkama. Naabrimeeste karjääri vallas eristab see, et Peeter Hansen haritud mehena saab proovida ka ise vallakohtu kaasistuja positsiooni, nagu muuseas Karksi kandis oli kandnud Jaan Poska vanaisa Jaan. Kohtuniku- ja loomulikult vallakirjutaja amet olid siis need, kuhu võimalusel kirjaoskamatuid talumehi siiski ametisse ei pandud.
Uurides tollaseid vallakohtute protokolle, saab selgeks, et vaatamata kõrgemate kohtute nõudele, et vallakohtud peavad oma otsuseid tegema (eriti alates 1889) seadusele toetudes, tähendas praktika seda, et kohalikud mehed tundsid tülide põhjuseid hästi ja nemad püüdsid otsuste tegemisel lähtuda ikka lepitamise põhimõttest. Maal tuleb arvestada, et tülitsevad naabrid peavad ka pärast kohtuotsust edasi elama ühisel maal, kus tuleb jagada karja- jt teid. Sellise näite leiame ka Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi kohtuasjade reas, kus 3. mail 1893 püüti metsaülema A. Kunsteini kodus (neutraalsel pinnal) vanade vihameeste vahel rahu sõlmida, millest oli sündinud ka eraldi lepitusleping.
Kui Tammsaare romaani üks ilusamaid hetki on Krõõda matuste stseen, mis paneb pikaaegsed vihamehed korraks tagasi tõmbuma, siis Ann Hanseni (sündinud Backhoff) (1852-1903) matused on tõesti hetk, kui vanem põlvkond hakkas taanduma. Peeter Hansen jagab oma vara ja annab talu üle pojale, tema järel teeb sama ka Jakob Sikenberg, kelle elutee lõpeb aastal 1911, mille järel Peeter Hansen peab hakkama saama oma eluga juba üksi.
Kui märtsis 1940 Anton Hansen–Tammsaare sureb ja teda saadeti Estonia saalist viimsele teele, siis kandsid kirjaniku kirstu mitmed tuntud esimese põlve haritlased, kelle seas oli ka Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots (1890-1945). Kui vaid viis aastat hiljem Jüri Uluots oma 55. sünnipäeval 13. jaanuaril 1945 Stockholmis viimsele teele saadeti, siis öeldi temale samuti teele kaasa – et mees oli ja oli igas ametis jäänud ikka selleks jonnakaks talumeheks, sõltumata sellest, mis ametisse ta elus oli tõusnud.
Peeter Järvelaid,
õigusajaloolane
