Rahvusvaheliste konventsioonide alusel on Eestil olnud õigus nõuda Vene Föderatsioonilt hüvitada kõik Nõukogude Liidu poolt tekitatud okupatsiooni ja genotsiidi kahjud. Postimehe hinnangul „Eesti valitsused on valinud pärast NLi okupatsiooni lõppu pragmaatilise lähenemise. Okupatsioonikahjude tegelikule sissenõudmisele pole pandud lootusi ning praktilistes suhetes on keskendutud olevikule ja tulevikule, hoides samas kindlalt kinni õigusliku järjepidevuse printsiibist.” (Juhtkiri: nõue korvata okupatsioonikahjud taas laual 06.11.15.) Paljasõnaline juhtkiri ei viita mingitele konkreetsetele pragmaatilistele asjaoludele, mis olevikus ja tulevikus välistaks Venemaad korduvalt esitama okupeerimist eitavaid väiteid. Vägagi küüniline on Postimehe väide, et suhetes Venemaaga on hoitud kindlalt kinni õigusliku järjepidevuse printsiibist. Kas Postimehe juhtkirja koostaja pole tõesti tajunud, et Eesti riigivõim on pidevalt olnud Venemaa poolt soovitud viisil pragmaatiline ning toiminud, nagu Eesti Vabariik oleks alles augustist 1991 rajatud või et Eesti on nüüd ja peab igavesti jääma eestlaste ja venelaste ühiseks riigiks?
Kakskümmend neli aastat pärast Eesti Vabariigi taastamist on viimaks ometi keegi riigi nimel tegijaist julgenud tajuda, et tõenäoliselt isegi mitte kõige demokraatlikum riik ei hakkaks teisele riigile tekitatud kahjusid hüvitama, kui kahjusaaja selleks kõige vähematki soovi pole esitanud. Aastal 1918 rajatud Eesti Vabariigi edasikestmist tunnistavad eestlased peaks olema ülimalt tänulikud, et justiitsminister Urmas Reinsalu on koos Läti ja Leedu ministritega allkirjastanud koostöömemorandumi Nõukogude Liidu okupatsiooni kahjutasu nõude esitamiseks Venemaale. Ent kahjuks nii see pole. On neid, kes arvavad, et kui Venemaa ei ole nõus kahjutasu maksma, siis pole mõtet mingit nõuet selleks esitada. Ja Venemaa meelest Nõukogude Liit mingeid kuritegusid pole sooritanud. Kuna justiitsminister ei ole nõus Nõukogude Liidu kuritegusid pragmaatiliselt olematuks arvama, siis on asutud teda nüüd energiliselt ründama mitte ainult interneti palgalised kommentaaride kirjutajad, vaid ka peaminister Rõivas, välisminister Kaljurand, riigikogu väliskomisjoni aseesimees Eesmaa ning Eesti maa-ala Venemaale kinkimise eestvedamise au taotlevad Marko Mihkelson ja Urmas Paet. On mõeldav, et eespool mainitud ei soovigi nii väga toetada Venemaa taotlusi, kuid kuna Lääne-Euroopas usutakse, et Nõukogude Liit vabastas Teises maailmasõjas Euroopa, siis solidaarsuse nimel peavad ka nemad vist oma sõprade tõekspidamisi austama.
Eespool loetletud riigi esindajate ütlemised lubavad järeldada, et Venemaale ei või okupatsioonikahjude hüvitamise nõuet esitada, sest Venemaa võiks selle tõttu jätta ratifitseerimata uue idapiiri lepingu ning Venemaa ei hakkaks mingil juhul Eestile mingit kahjutasu maksma. Need hüvitamise loobumise naiivsed põhjused ei saa mitte kuidagi Eesti olevikku ja tulevikku paremaks muuta. Põhiseadusesse kirjutatud Eesti-Vene piirilepingu asendamine uue ja täiesti mittevajaliku, lepingu paroodiana sõnastatud dokumendiga, ei muuda 24 aastat kestnud Venemaa suhtumist ega kontrolljoone toimimist kõigi riigipiiri nõuete kohaselt mitte ainsalgi Eestile kasulikul viisil.
Venemaale okupatsiooniaja kahjude hüvitamise nõude esitamata jätmine on Eestile ülimalt kahjulik ja pahatahtlik. Tänaseni pole Eesti riigivõim mõistnud tajuda, et nad oma mitmete tegemiste ja tegemata jätmistega on toetanud Venemaa väidet, et Nõukogude Liit ei okupeerinud Eesti Vabariiki. Okupeerimine ei saa ju olla tõene, kui Eesti on ilma Venemaa poolse surveta: olematuks vaikinud eesti meeste võitlemise sissetungiva Punaarmee vastu aastal 1944; andnud kõigile Eestisse aastatel 1945-1990 elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikele tingimusteta alalise elamisloa; jätkanud alalise elamisloa saanute laste koolitamist venekeelsetes koolides, kuigi teistes lääneriikides isegi kutsutud sisserändajatel sellist õigust ei ole; nõustunud Eesti-Vene piiri nihutamise Stalini poolt määratud, Nõukogude Eestit ülejäänud Nõukogude Liidust eraldavale joonele.
Kõige olulisemalt muutub usutavaks Venemaa väide okupatsiooni mitte-olemise kohta, kui okupatsiooni kahjude hüvitamist ei nõuta. Eesti ei saa tõepoolest Venemaad sundida kahjusid hüvitama. Majandusliku kahju jõuab töökas eesti rahvas pika peale unustada. Lasta Venemaal aga vastuvaidlemata väita, et eestlased ise tahtsid Nõukogude Liitu astuda ning sinna kuulumise aastal 1991 lõpetada, solvab sügavalt Eesti Vabariigi loojaid, Eesti vabaduse eest võidelnuid ning neid, kes ebainimlikes Siberi orjalaagrites pidid väga pikka aega vaevlema. Eestlaste mõjutamine unustada poole sajandi pikkune okupatsiooniaeg ning keskenduda koos siiasaadetud venelastega eduka oleviku ja tuleviku rajamisele lausa sunnib nooremaid eestlasi müüdiks pidama: muistset vabadust ja mitme sajandi vältel põlvest-põlve edasi antud vabadusiha; Eesti vabaduse eest võitlemist 1941-1953 Saksa ja Soome mundrites ning metsavendadena; ning passiivset vastupanu venestamisele 1945 kuni iseseisvuse osalise taastamiseni aastal 1991 (osaline sellepärast, et sõnades taastati, tegudes mitte).
Nürnbergis mõisteti kohut Saksa natside üle mitte ainult nende karistamiseks, vaid ka hoiatusena tulevastele rahvajuhtidele, et iga kuritegu on karistatav. Saksamaa on natside poolt tehtu hüvitamiseks maksnud miljardeid dollareid. Et Nõukogude Liidu kuritegude üle pole veel kohut mõistetud ning et Eesti soovib Venemaalt ainuüksi nende soove arvestades osta heatahtlikku suhtumist, on kas andestamatu naiivsus või tahtlik venemeelsus. Eestil on võimalik väga hästi hakkama saada, kui suhted Venemaaga on minimaalsed ja diplomaatiliselt korrektsed.
Ilmselgelt on okupatsioonikahjude hüvitamise nõude esitamine kohustus, mida tänased riigi nimel toimijad peavad Eesti Vabariigi järjepidevust austades täitma. Jõudu kahjude hüvitamise nõude koostajaile ning aatelist meelt ja julgust iseseisva riigi väärikaks valitsemiseks kõigile, keda hääleõiguslikud kodanikud on usaldanud eestlaste saatust kujundama.
Harri Kivilo
