Nüüd, 15 aastat hiljem, seisame tõsiasja ees, et meie siinsündinud generatsioonid ei valda enam küllaldaselt eesti kirjakeelt, et lugeda raamatut originaalis. Sellega on neil raske, kui mitte võimatu, oma esivanemate ajalooga tutvuda ja seda vääriliselt hinnata. Teose uus, ingliskeelne versioon avab seega kaks väravat: ühest küljest on raamat suureks abiks eesti päritoluga, kuid keelt puudulikult valdavatele inimestele, kes oma esivanemate ajaloost on siiski huvitatud. Teiseks aga saavad nüüd tutvuda meie ajalooga ka muulased, kellele too Teise maailmasõja faas on suurelt osalt tundmatu. Viimaks on rõõmustav, et Ferdinand Kooli elutöö on uuesti tõstetud aktuaalsele pinnale. Seepärast suurim tänu esiteks Eesti Arhiivile Ühendriikides ja siis kõigile kaastöölistele, kes uue väljaande heaks andsid oma parima. Nende nimesid võite lugeda “Preface” osast.
Uut, ingliskeelset väljaannet lähemalt vaadeldes meenub, et 15 aastat tagasi avaldasin “Vaba Eesti Sõna” 9. detsembri numbris pikema ülevaate eestikeelse versiooni sisust. Kuna viimane pole muutunud, siis lubatagu mul korrata osasid tookordsest artiklist.
“Teine maailmasõda paiskas enneolematu protsendi eesti rahvast võõrsile – seda pealegi jäädavalt. Üks suuremaid eesti põgenikegruppe sattus Kesk-Euroopasse, arvult umbes 40,000, peamiselt Saksamaale ja Austriasse. Kui Rootsi põgenenuid (u. 25,000) ootas enam-vähem normaalne elu, siis Saksamaale põgenejad pidid veel 5-6 aastat virelema DP-laagrite tingimustes, enne kui avanesid immigratsiooniväravad.
Põgenike Saksamaalt lahkudes kerkis hädaoht, et mälestus sellest elust vajub päästmatult unustushõlma. See oleks ka juhtunud, kui poleks leidunud inimest, kes tema säilitamise südameasjaks võttis – Ferdinand Kool (1895-1973), erakordse energia ja võimetega isik. Juba Saksamaal elades hakkas ta koguma materjale eesti põgenike elu ja tegevuse kohta. Kuigi paljud tookordsed ürikud – eesti laagriorganisatsioonide ja eesti komiteede arhiivid – on ammu hävinud, siis tänu F. Koolile on nende andmestik säilinud. Muide, tema poolt kogutud materjalidest sai alguse Eesti Arhiiv Ühendriikides. Nende teenete eest üksi tuleb Ferdinand Kooli nimetada üheks pagulaspõlve suurkujuks. Käesolevaga saan lugejatele anda vaid üldjoonelise pildi sellest erakordsest raamatust. Loodetavasti motiveerib see lugejaid raamatut ostma, sest nende kaante vahelt leiate eesti pagulasajaloo par excellence.
Teose käsitlus algab lahkumisega kodumaalt 1944. a. septembris. Esimese haruldusena leiame ülevaate eesti põgenike asukohtadest Kesk-Euroopas veel enne sõja lõppu. Üksikasjaliselt on kirjeldatud eestlaste teistkordset põgenemist aladelt, mis 1945 vallutati Punaarmee poolt või loovutati hiljem Nõukogude Liidule. Rööbiti eestlaste saatusega on antud ülevaade II maailmasõja poliitilisest lõppfaasist, kokkulepetest liitlaste vahel jm., mis balti põgenike saatust oluliselt mõjutasid. Kui sõjakära vaibus, siis raskused alles algasid. Tuli võidelda, et saaksime üleüldse põgeniku staatuse, sest lääneliitlased ootasid, et asume suure rõõmuga koduteele… Heideti ette koostööd natsidega, nimetati sõjasüüdlasteks, lubati karistuseks venelastele välja anda jne. Eriti kibedaid päevi said tunda eesti sõdurid, keda vintsutati igal võimalikul viisil.
Lääneriigid seisid 1945. aastal ootamatu ülesande ees: kuidas toita ja majutada miljoneid põgenikke, kes repatrieeruda ei soovinud. Raamat kirjeldab seda faasi detailselt, kaasa arvatud UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation Agency) ja hilisema IRO (International Refugee Organization) loomine, laagrite asutamine, põgenike koondamine jne. Raamatu tuuma moodustavad arvukate eesti põgenikelaagrite elu ja tegevuse kirjeldused USA, Briti ja Prantsuse okupatsioonitsoonides Saksamaal ning Austrias. Sajad leheküljed on pühendatud teemadele nagu pagulaste omavalitsus ja laagri elu, võitlus õiguste eest, haridus ja kultuurilised üritused jne. Võin materjali tõepärasust tunnistada, sest peale Eestist lahkumist 1944, tegin kaasa teistkordse põgenemise Mecklenburgis 1945 ning terve DP-ajastu 1945-50, elades mitmes Briti tsooni DP- laagris.
Raamatus on palju masendavat, aga veel rohkem seda, mille üle eestlased alati võivad uhked olla:kuidas saatusele alla ei vannutud, kuidas primitiivsemais oludes loodi koolide võrk, kuidas EV seaduste alusel korraldati laagri siseelu, kuidas organiseeriti töökojad, kursused, laulukoorid, laulupeod, teatrid, olümpiaadid jne. Tagantjärele on endalegi mõistatus, kuidas me selle kõigega toime tulime, sest alustati enamasti paljakäsi. Ei tule ka unustada, et Nõukogude Liit püüdis igal võimalusel ja iga hinna eest balti põgenikke taga kiusata oma sümpatiseerijate kaudu UNRRA-s ja sõjaväevalitsuste juures.
Enneaegse surma tõttu ei saanud Ferdinand Kool suurteost täielikult lõpetada. Puudu jäid osad laagrite likvideerimisest ja põgenike siirdumisest ülemeremaile. Mida ta siiski sai lõpule viia, on aukartustäratav. Eesti Arhiivi Ühendriikides tuleb eriliselt tänada, et võttis oma õlgadele teose kirjastamise.”
Lõpetades lubage korrata viisteist aastat tagasi avaldatud mõtet:
“Loodetavasti motiveerib see lugejaid raamatut ostma, sest nende kaante vahelt leiate eesti pagulasajaloo par excellence.”
Raul Pettai
