Külastamata ei jäetud ka šokolaadivabrikut asukohaga Niagara on the Lake. Teel Bradfordi peatuti William ja Piret Kingi piimakarjafarmis, sealt läks sõit juba Montreali suunas.
Quebecis võttis reisijaid vastu kohalik piimatootjate liit, pakkudes lõunaks kohalikke tooteid. Seejärel külastati Kanada suurimat piimatootjate ühistut Agropur. Järgmine päev oli varutud ettevõttele Prograin, mis on suurim sojaubade tootja ning neile lisaväärtuse andja Kanadas; sealt edasi Ameerika mandri suurimasse robotlüpsiga farmi Landrynoise Farm.
Teel Quebec Citysse tehti vahepeatus mahe-piimafarmis, mis toodab ühtlasi juustu; ning giidiga ekskursioon Wendake'i indiaanlaste reservaadis. Pärast linnaekskursiooni Quebec Citys tutvuti veel suhkruroo töötlemise ettevõttega ning õunte ümbertöötlemisega ühes perefirmas. Enne USAsse siirdumist külastati kaevandusinstituudi uurimiskeskust.
Torontos viibides kasutati juhust kohtuda siinsete kaasmaalastega. Reisi teisel päeval, 20. juuli õhtul korraldas Eesti Maja mänedžer Tõnu Orav neile vastuvõtu kohvikus õhtueinega. Koos kohalikega sai kohvikuruum mõnusalt täis. Tõnu Orav tervitas külalisi ning andis neile lühida ülevaate Eesti Maja hoone ajaloost, nii enne kui pärast eestlaste valdusse sattumist. Ühtlasi pakkus võimalust pärast õhtusööki majaga tutvumiseks, mida huviga kasutati.
Külaliste poolt võttis lühidalt sõna reisijuht Nelly Oinus, tähendades, et kõik õppereisist osa võtjad on kas piimafarmerid või mingil muul viisil piimandussektoriga seotud. Tema ettepanekul viidi läbi üldine kiirtutvumine, mille käigus kõik koosviibijad tõusid kordamööda püsti ja tutvustasid ennast paari sõnaga, vähemalt nime ja päritoluga. See tekitas palju elevust, kuna nii mõnigi leidis sel moel oma kunagise kodukandi inimese. Niipea kui õhtueine söödud, toimusid mitmed laudkondade ümberformeerumised ja elav vestlus käis igas nurgas. Kogu seltskond sulas imelühikese ajaperioodi vältel ühiseks pereks, polnud külalisi ega vastuvõtjaid, lihtsalt rõõmus ja suhtlemisaldis eestlaskond.
Ajakirjanikku huvitas muidugi kõik õppereisiga seostuv. Selleks tuli korraks kinni püüda ja pihile võtta reisijuht. Nelly Oinus osutus heaks ja sundimatuks vestlejaks, kes soovitud informatsiooni kiivalt enda teada ei jäta. Tema enda isiku osas selgus, et ta on erihariduselt loomaarst, tegutseb aga konsulendina, spetsialiseerunud piimakarjakasvatusele. Üllatusena mõjus, et ta on oma hariduse omandanud Ühendriikides, millest tulenevalt ka siinsed sidemed. Samalaadseid õppereise on ta korraldanud varemgi, vähemalt osaliselt sama koosseisuga, kuid Ameerika mandrile jõuti esmakordselt. On külastatud Saksamaad, Iisraeli, Jaapanit, Austraaliat ja Uus-Meremaad.
Reisil viibivaid piimafarmereid on nii suurema- kui väiksemakaliibrilisi. Nende karja suurused on 100 kui 1200 lehma. Enamus tegutseb Kesk-Eestis, valdavalt Viljandi-, Tartu- või Jõgevamaal. Natuke rusuvalt mõjus sõnum, et Eestis on praegu umbes 87.000 piimalehma kunagise 400.000 asemel. Lugedes reisikavalt loosungit „Eesti piim maailma”, taban end mõtlemast, et tegelikkus peaks vist kõlama „maailma piim Eestisse”. Oma sõbralikule vestluspartnerile jätan selle delikaatselt mainimata. Teda selles olukorras vaevalt süüdistada maksab.
Eerik Purje
