fbpx
Telli Menüü

Eesti riigimehed kui lihast ja luust inimesed


Üks minu tuttav ajaloolane arvab, et praegune riigimeeste biograafiate kirjutamine, mis edeneb Riigikantselei rahalisel toel, lõpeb varsti. Mitte niivõrd sellepärast, et kunagisi riigivanemaid polegi nii palju ja nad saavad lihtsalt otsa, vaid ikka sellepärast, et näiteks Jüri Jaaksoni või Jaan Teemandi nime teavad vähesed eestlased, võrreldes praeguse Hollywoodi filmitähe Gwyneth Paltrow populaarsusega. Ja kui ühel päeval jõuavad kauplusse Jaaksoni ja Teemandi biograafiad, jäävad need laiade masside jaoks tähelepanuta, samas kui Paltrow’ eesti keelde tõlgitud retseptiraamatut on küllap järgitud nii mõneski kodus. Meil eestlastena pole veel kombeks eestiaegseid riigimehi tsiteerida, võib-olla me ei teagi nende ütlemisi, sest ka biograafiates on isik kui selline jäetud tahaplaanile, justnagu oleksid tema riiklikud tegemised eraldi võetavad, lahus tema isikust.

Ometi on Eestis väga populaarseks saanud John Kennedy ütlemine: ,,Ärge küsige, mida saab riik teie heaks teha. Küsige, mida saate teie oma riigi heaks teha.“ Olen samuti kohanud eestlaste kirjutistes tsitaate Winston Churchillilt ja küllap enam-vähem kõik teavad, et Churchill suitsetas sigareid, oskavad teda ette kujutada sigarit suitsetamas. Miks siis meie endi mehed jäävad kõrvale? Kas nemad olid siis kehvemad, ei öelnud kunagi midagi huvitavat, vihastama panevat või humoorikat, mida järgnevatele põlvedele edasi anda, et alles hoida huvi meie ajaloo vastu?

Mis mõtted seostuvad isegi tuntud nimedega? Konstantin Pätsi ja Johannes Laidoneri nime teavad vist kõik eestlased, ent millised seosed tekivad inimeste peades neid nimesid kuuldes? Küllap on seosed pigem ikka ametlikku laadi. Kas meenub ametipost või mingi aastaarv, aga sugugi mitte sigari suitsetamine või lause, mida Päts või Laidoner tavatses öelda. Laused kuuluvad kultuuriinimestele: Tammsaare, Koidula, Juhan Liiv, Kristjan Jaak Peterson.

Millegipärast ei taheta meil Eestis mineviku-riigitegelasi inimestena näha, ehkki praegused tegijad tunduvad küll olevat lihast ja luust. Värskest Eesti valitsusest on juba ilmunud mitmeid pilte ja kirjeldusi. Näiteks välisminister Eva-Maria Liimetsa puhul on juba jõutud arutada, kas ta on selleks ametiks piisavalt tugev isiksus. Meenub ka ajakirjanike mitme aasta tagune elevus, kui proua Evelin Ilves juhtus suudlema meest, kes ei olnud tema abikaasa. Küllap arutati seda suudlust paljudes kodudes, sest ajakirjandus pakkus lahkelt piltegi. Ja kas ei ole samamoodi elevil terve rahvas 24. veebruari presidendi vastuvõtul? Ikka arutatakse koduse teleka ees, kes kellega tuleb ja mis tal seljas on. Uudishimu on meisse inimestena sisse kodeeritud – ikka tahame teada. Miks siis minevikutegelased peaksid vähem huvitavad olema? Õige mitmest on alles filmikaadreid, paljudest on säilinud fotosid. Me tunneme neid küll vähem, aga küllap olid neilgi oma inimlikud nõrkused ja tugevused, mis võiksid meis äratada huvi nende kui inimeste vastu. Ikkagi meie oma mehed.

Olen omalt poolt teinud otsa lahti ja kirjutanud romaane. Ülemöödunud aastal ilmus ,,Vana armastuskiri“ Konstantin Pätsist ja tänavu on trükikojast saabunud ,,Otseütleja“. Viimane on diplomaat Johan Leppikust, kes teenis saadikuna Varssavis, Bukarestis, Kaunases, Roomas ja Budapestis. Kui Pätsi puhul paelus mind asjaolu, et tema naine suri, kui Päts oli 36-aastane ja teist korda ta ei abiellunudki, siis Leppiku puhul võlus mind tema keevalisus. Saadikuna tuli Leppik tööga hästi toime, ent isikuomadustelt poleks ta sellesse ametisse üldse pidanud sobima. Huvitav isiksus oli kindlasti Oskar Öpik, kes 1919. aastal Eestisse saabudes asus diplomaatilisele tööle ilma eesti keelt hästi oskamata. Samaviisi said diplomaatideks Johannes Markus, keda on kirjeldatud kui poeselli Turkestani puuvillakauplusest, ja kadakasakslane Rudolf Möllerson, kes olla eesti rahvast igal pool sõimanud. Veel on aega need huvitavad tegelased eesti rahva ette tuua, inimestena paberile jäädvustada, uut elevust luua. See ju meie oma ajalugu!

Tiina Tamman,
26. jaanuaril 2021


Loe edasi