Telli Menüü

Eesti spordis on jutuks

Kas pealikute vahetus annaks uut hoogu?

Eesti jalgpalli rahvusmeeskond mängis hiljuti kaks Euroopa meistrivõistluste valiksarja kohtumist. Uue, seekord kodumaise peatreeneri Jürgen Henni käe all on riigi koondis veidi rõõmsama näo ja mänguga kui varem. Iisraeli vastu löödi koguni avavärav ja võideldi vahvalt lõpuni, kuigi vahetult enne lõpuvilet õnnestus vastasel teist korda Eesti puurivõrku sahistada ja meil tuli leppida 1:2 kaotusega. Teine mäng Moldovas sealse koondisega andis 3:2 võidu ja see on ajalooline, olles Eesti jalgpallile tiitlivõistluste valiksarjades aegade esimene võõral platsil saadud võit.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

EM-sarja alustati küll väärikalt, ent see ei muuda fakti, et Eesti meeskond on maailma jalgpallireitingus alles 122. real. Lähikuudel hakatakse Eesti Jalgpalliliidule presidenti valima ja küsimus on, kas jätkab 15 aastat liitu ainukeskselt juhtinud Aivar Pohlak (valiti hiljuti esimese eestlasena Euroopa vutiliidu täitevkomiteesse!) või endine tippjalgpallur, Inglismaa Liverpooli keskkaitsja Ragnar Klavan. Ja kui pealik vahetub, kas ning milline kasu siis sellest tõuseks?

Aga treenerite teemaga jätkates tuleb jutuks võtta ka vehklemine ja laskesuusatamine. Eesti epeenaiskond sai endale mitmeaastase pausi järel taas peatreeneri, kelleks osutus rahvusvahelise konkursiga kunagi Tallinnas, nüüd pikki aastaid Norras vehklejaid treeninud Samuil Kaminski. Eesti epeenaiskond teenis hiljuti Marokos MK-etapil vaid rikkalikele individuaalsetele kogemustele tuginedes ja üksteist toetades teise koha, loodetavasti jätkub ja tõuseb Kaminski käe all olümpiavõitjate hoog.

Laskesuusatamises on aga patiseis. Sportlased on ammu harali nagu luik, haug ja vähk. Ühele ei kõlba üks, teisele teine treener ja neid ühe mütsi alla tuua ei õnnestunud ka austerlasest peatreener Stefan Lindingeril. Kellel on viimasel ajal ka eraelulisi probleeme ning nii laskesuusatajatel sisuliselt peatreenerit ei olegi. Kas lahendus tuleb, 2027. aasta MM peetakse ju Otepääl ja oleme siis kodupubliku ees!

Pühendunud saavutavad edu!

Mitmevõistleja Johannes Erm on koos oma treeneri Holger Peeliga täielikult pühendunud kõrgetele eesmärkidele, milleks nad nimetavad esmalt kümnevõistluse Eesti rekordi Erki Noolelt üle löömist, järgmiseks 9000 punkti kogumist ja lõpuks koguni maailmarekordi teoreetiliselt võimalikku ründamist. Erm ongi tegelikult imemees, kes sel kevadel võitles esmalt seitsmevõistluses EM-medali pärast (jäi ülinapilt neljandaks) ja kohe seejärel tuli Hiinas Nanjingis sisemaailmameistrivõistlustel seitsmevõistluses taas Eesti rekordit püstitades hõbedale. Jõudes koju, heitis põlvega operatsioonilauale, aga ei välista veel kevadel Götzise kümnevõistlust. Aasta tähtsaim võistlus on Ermil aga septembris MM Jaapanis Tokyos.

Petrõkina ei olnud enam EM-i aegses vormis, ometi uisutas end kaheksandaks ehk kõrgemale kui keegi eestlastest varem ja täitis eesmärgi.

Samamoodi tuleb pühendumuse eest kiita iluuisutaja Niina Petrõkinat. Raske terviserikke kiuste end tänavu Eesti esimeseks iluuisutamise Euroopa meistriks treeninud Niina läks USA-sse Bostonisse MM-ile ülesandega tulla esikümnesse ja võimaldada järgmise aasta olümpial veel ühel Eesti naisiluuisutajal jääle liuelda. Petrõkina ei olnud enam EM-i aegses vormis, ometi uisutas end kaheksandaks ehk kõrgemale kui keegi eestlastest varem ja täitis eesmärgi.

Eesmärgikindlus ja pühendumus toob edu veel mitmele Eesti sportlasele. Nii on alanud discgolfihooajal jälle heas hoos Kristin Lätt (varem Tattar), kes võitnud nüüd juba 101. turniiri ja juhib taas USA profituuri. Kurlingu segapaar Marie Kaldvee ja Harri Lill võitsid hiljuti MK-etapi Poolas ja kuulutati Kanadas seeriavõistluse võitjaks, endiselt on nad maailma edetabeli esinumbrid.

Ning muidugi ei lase rooli peost autoralli 2019. aasta maailmameister Ott Tänak, kes lisas tänavuse MM-sarja kahe esimese etapi neljandale ja viiendale kohale Monte Carlos ja Rootsis hiljuti teise koha Keenia rallilt.

Õnneks jätkub Eestil noori andeid

Viimasel ajal on endast valjul häälel pannud kõnelema Eesti noored korvpallurid, hiljuti EM-finaalturniirile kvalifitseerunud koondise kasvulava. USA ülikoolide meeskondades möllavad 213 sentimeetri pikkune Henri Veesaar ja terav tagamängija Kerr Kriisa, peagi siirdub sinna Providence’i ülikooli õppima 19-aastane Stefan Vaaks. Viskav tagamängija hüppas sisuliselt eikusagilt Eesti parimasse klubimeeskonda Kalev/Cramosse, kohe ka rahvuskoondisse ja – mis imet, haaras kohe liidri rolli! Saame näha, kuidas ta areneb, aga niisugust talenti, kel füüsis, pea, vaim ja käsi nii hästi koos töötavad, pole Eestis ammu olnud.

Jälle saame rääkida perekond Sildarust, seekord kuulsa õe suureks sirgunud väikevennast Henryst. Isa Tõnise käe all harjutav Henry harrastab samasid trikisuusatamise alasid, millel lõikas loorbereid Kelly, ja on nüüd maailma tipule lähedale jõudnud – MK-etapil sai ta pargisõidus neljanda koha, MM-il oli rennisõidus kuues. Küll need medalidki pea tulevad.

Ühest ootusest ka. Väga tahaks näha, kuidas kuninglike F-1 vormelautode MM-sõidus seni Alpine’i varusõitja staatuses Paul Aron Verstappeni, Hamiltoni ja teistega ässadega võidu kihutab.

Loe edasi