Raske on leida vastust olulisimale küsimusele: Mil määral on võimalik jääda eestlaseks ja säilitada tähendusrikast ühendust kodumaaga? Ei olnud kerge võita Eesti iseolemist ega võõrsil eestlasteks jääda. Võõrsil elavate eestlaste väikeste kogukondade asukohad on paratamatult olnud suuremate võõrkultuuride sulatuspottide keskel. Tihti on imetlusväärne kodueestlastele see meelekindlus, millega eesti kogukonnad välismaal on alles hoidnud ustavust Eestile, eesti kultuuri ja kahjuks kaduma jäämas keelt.
Ajalooliselt on vabadus alati inimesi lummanud. Vabadusega üldiselt kaasneb sõltumatus, enesemääramine, elamine oma põhiväärtuste järgi. Vabariigi aastapäeva puhul kinnitatakse tihti truudust riigi iseseisvusele ja vabadusele, rahva püsimisele ja kultuuri säilimisele. Kuigi sõjaline agressiivsus Gruusias, Krimmis, Ukrainas ei tekita meil paanikat, siiski teame, et vabadust tuleb kinnitada iga päev.
On selge igale eestlasele, et Eesti riik, nagu 1918. a., vajab tänagi eestlaste tugevaid käsi, tervet mõistust ning edasipürgivat vaimu. Jakob Hurdal oli enne vabariigi sündi tähendusrikas kommentaar just selle kohta: ”Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.”
Positiivne suhtumine oludesse on meelepärasem kui raskustele allumine. Aga sellega on mõistlik tunnustada arusaamist, et võõrsil on eneseusu hääbumine aidanud kaasa rahvusgruppide kadumisele. Eesti vajab meid siin võõrsil ja meie vajame oma kodumaad, millele meie saaksime vajaduse korral toetuda.
Võtkem rahvusliku hoogu vabariigi aastapäeval.
Laas Leivat, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees