Õhtulehe 10. dets. juhtkirja hinnangul on käesoleval valitsuse pisiremondil vaid üks positiivne külg – „vanade parteifossiilide asemel on panus tehtud noortele”.
Kuigi Michal ütles, et ta astus tagasi avalikkuse survel, on Eesti meedias teateid, et see toimus president Ilvese soovitusel, seega mitte vabatahtlikult. Üllatab, et kommunikatsiooni- ja majandusminister Juhan Parts jäi kohale, kuigi tema mahavõtmisest on palju räägitud. See võib vaatlejate arvates viidata koalitsioonisiseste jõudude tasakaalu muutumisele.
Siit kaugelt vaadates jääb arusaamatuks, miks Michal ei astunud ministrikohalt tagasi Reformierakonna rahastamisskandaali puhkedes, vaid alles nüüd. Võib-olla loodetakse selle sammuga kergitada Reformierakonna viimasel ajal ohtlikult madalale langenud toetust, sest TNS Emor äsjase arvamusuuringu põhjal toetab Reformierakonda vaid 21,4% küsitletuist. Õhtulehe juhtkirjas (10.12) leitakse, et praegune valitsuse poolik remont oli paljudele pettumus ning et seda tehti liiga hilja, liiga vähe ja, mis peamine – ilma patukahetsuseta.
Priit Simson analüüsib 11. dets. Eesti Päevalehes võimalikke valitsusvahetuse variante, pakkudes kolme võimalust. 1. Reformi- ja Keskerakonna kolmas, nn KeRe-valitsus, mis 101-liikmelises riigikogus annaks enamuse – 54 häält. Iseasi muidugi, kuidas nende erakondade erinevaid ideoloogilisi ja poliitilisi seisukohti ühe mütsi alla viia, kui meenutada vaid 2007. a pronksiöö sündmusi. 2. Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon (52 häält) või 3. IRL-i, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon, kus häälte ühendamisest tekiks 63-line enamus riigikogus. Ka kolumnist Mihkel Mutt peab viimast stsenaariumi võimalikuks, kuid küsib: „See muudab poliitilise teatri huvitavamaks, aga kas ka töövõimelisemaks?” (PM, 10.12). Mutt oletab, et käesolevad valitsuse muudatused on mõeldud vaid selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale rahva pahameele tõelistelt põhjustelt (elektrihinna ja üldse elukalliduse tõus, aga ka võlgades sipleva Kreeka abistamine).
Prof Marju Lauristin leiab, et on aeg on muuta Eesti poliitilist kultuuri (Delfi, 12.12.). Tema arvates pole praeguse kriisi põhiküsimus valitsusliikmete vahetamises ega soovis asendada valitsuskoalitsioonis üks erakond teisega, vaid selles, et Eesti riigi valitsejateni ei kandu Toompea ja Stenbocki maja müüride tagant valitsetavate hääl, inimeste igapäevane elu kulgeks sealt vaadates nagu valgusaastate kaugusel.
Peaminister Anispi kabinet ei pea ilmselt vastu kuni 2015. a riigikogu valimisteni, mistõttu valitsuse kapitaalremont seisab varem või hiljem nagunii ees.
Elle Puusaag
