„Kolmapäeval, 8. novembril 1525 tegi Lübecki toomdekaan Johannes Brandes oma protokolliraamatusse sissekande, milles on esmakordselt mainitud eesti, läti ja liivi(maa)keelsete trükiste olemasolu. Sel puhul toimus Tartu Raekoja platsil 8. novembril kell 16.00 aja- ja sõnarännak, millega tähistati seda ajaloolist päeva ning esitleti ühtlasi ilukirjanduslikku kogumikku „Eesti raamatu lood“. (Raamatuaastal toimuvast: raamatuaasta.ee) Kogumik sündis soovist tuua lugejad lähemale eestikeelse raamatu sünnile ning muuta meie kirjanduse ja kirjakeele 500-aastase ajaloo mõtestamine kergemini arusaadavamaks. Raamatus on Leelo Tungla, Urmas Vadi, Meelis Friedenthali, Indrek Hargla ja Kristiina Ehini värsked ilukirjanduslikud tekstid.
Raamatu aasta suur piltvaip (mille koopiat tikiti samaaegselt VEMU raamatulaadal) on Eestile peaaegu ringi peale teinud. Jagomägi julgustas: „Joonistage ja tikkige sinna juurde!“.
Toronto raamatulaadale kogunenutega rääkis pimedalt ja juba vaikseks jäänud Tartu Raekoja platsilt Eesti Raamatu Aasta peakomitee aseesimees Mart Jagomägi. Ta mainis peamisi sündmusi ja näitusi k.a. Niguliste kirikus avatud nelja teemavahetusega näitust raamatuaasta reliikviatest, kõige vanemad, 1535. a. säilinud katekismuse fragmendid. Sest kiri algas kirikust.
Raamatu aasta suur piltvaip (mille koopiat tikiti samaaegselt VEMU raamatulaadal) on Eestile peaaegu ringi peale teinud. Jagomägi julgustas: „Joonistage ja tikkige sinna juurde!“. Paneb mõtlema, kas äkki on miskit, mida kaugel elavad eestlased võiks meie vaiba eksemplarile kirjakeele loo verstapostidena juurde lisada?… Meie täienduskoolide märgid näiteks või ajalehtede nimed. Nendeta poleks meil nõnda jõulist emakeelt ega lugevaid raamatulaadalisi.
Raamatukoid
Kitsit inimest nimetatakse koiks. Kes koonerdab raha raamatute arvelt, võis raamatulaadale mitte kippuda, ent see oli koile justament õige koht. Paljud teosed olid tasuta või minimaalse tasu eest.
Raamatukoi ei ole kitsi. Inglise keeles bookworm – mõlemal puhul maiustab „kahjur“ piltlikult teoste kallal. Aga lahke koi jagab lisaks raamatusoovitusi ning -hoiatusi. Toronto Ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor Kadri Tüür kirjeldas suur rõõmuõhinat, mis teda valdab VEMU varakeldris arhiiviraamatutes tuhnides. Kadri üks leid viis tagasi tema lapsepõlve – Nukuriiete raamat aastast 1977, täis kasutatavaid (kalkapaberiga kopeeritavaid) lõikeid. Hiljem tõi ta huvitava näitena okupatsiooniaegse väiketeose Kuremäe kloostrist, mis režiimile omase usuvastase halvakspanuga vürtsitatud.
Piret Noorhani jagas oma jaapani autorite lembust soovitusega näpata ja nautida jaapani hetki, k.a. tema lemmikut Haruki Murakamit, kellelt suisa kaksteist teost tõlgitud eesti keelde. Ka „The Thousand Autumns of Jacob de Zoet“, ajalooline romaan, millel ei puudu seos Jaapaniga.
Jaapani kirjandust eesti keeles: goodreads.com/list/show/167817.Jaapani_kirjandus_eesti_keeles
Soovitan lisaks Tallinnas asuva Raamatukoi uute ja kasutatud raamatute kaupluse võrgulehe kaudu meelepärast kirjandust uudistada ja tellida (raamatukoi.ee).
Professor Andres Kasekampi juhendamisel ajaloo doktoritööd kirjutav (ja VEMUs töötav) Anna Herran on vapustavaks eeskujuks eesti keele omandamisel, vaatamata sellele, et tal endal eesti juuri pole. Kuna Anna uurimistöö puudutab võrreldavalt ka Setomaad ning ta on külastanud Värskat, hakkas ta lugema lauljana tuntud Lenna Kuurmaa teost „Elu ilmaveerel“, mis kirjeldab pere kolimist pealinnast Setomaale. Raamatut tutvustas Anna eesti keeles.
Kirjutatud ja loetud *
Anne Remmel veab kolmandat hooaega Mälutunglate (eluloo)kirjutajate järeltulijate rühma. Selle aja jooksul on tal endal ilmunud memuaar, mis käsitleb ta kahte identideeti.
Kirjutajate klubi üheks ülesandeks oli kirjutada mängudest. Ringmängude meenutusega lapsepõlve Baltimore’is tegi otsa lahti Tiina (n. Annus) Otema, VEMU esimese, 2024. a. tõlkevõistluse võitja. Seejärel kirjeldas Piret Noorhani muuseas Tartu liiva lõhna, sõpradega mängitud mänge, spordipäevi ja suuresinemisi.
Kirjutajate klubi tegutseb kahes keeles ning Anne luges ette inglise keeles loodut: Linda Kuke kirjeldused lapsepõlvemaast saarel Montrealist läänes, kus muuseas püüti läbi jää kala, mida isa suitsutas külmkapist tehtud suitsuahjus. Mihkel Jürima kirjutatu peegeldab armsaid aegu eesti ,,nännadega“ ja sõpradega järve kaldal suvilas.
* Vahepealkiri vihjab Vikerraadio saatele „Loetud ja kirjutatud“, mis räägib lugemisest, kirjutamisest, raamatutest ja elust. Saatejuhid / autorid on Maarja Vaino ja Reet Weidebaum. Saade on Vikerraadio eetris laupäeviti kell 14.05, internetis alati ja kõikjal järelkuulatav.
Tõlgitud ja kirjastatud
Tänavuse VEMU tõlkevõistuse võitis Talvi Maimets Torontost. Tõlgiti juppi Martin Alguse novellist „Põgenikud“. Piret luges ette eestikeelse lõigu, misjärel Talvi omakorda õnnestunud tõlke.
Teise tõlkevõistluse võitnud Talvi Maimets.
Järgmisena küsitles Piret Vaike Rannut, kellelt ilmunud elulooraamat, mis mõeldud eelkõige oma perele. Raamatu on tõlkinud Alliki Arro ja kirjastamisega aitas selles vallas tegutsenud tütar Sandra Kasturi. Elulooraamat on suur kingitus, kuna (usun, et meil kõigil on) „kahju, et ei ole sellist raamatut oma vanematelt“.
Oma elulooraamatust rääkis Vaike Rannu.
Biblioluule
Bibliograafia klubi etlemislembemad liikmed esitasid luuletusi omal ajal Aino Müllerbecki loodud biblioklubi tähtpäevade kavade vaimus. Õed Asta, Aino ja Käbi Lokk, Piret Noorhani, Marina Väli ja Helle Varrik esitasid Leelo Tungalt, Ott Arderit, Betti Alverit, Hando Runnelit, Kristiina Ehinit, Eda Ahi ja Contrat.
Kuulake Vaiko Epliku laulu Alveri luulest „Oh jeerum“
Hiljuti elulooraamatuga ühele poole saanud Jaak Rakfeldt saatis audiotervituse Conneticutist. Ta tegi põgusa kokkuvõtte teosest, rõhutades Kotkajärve Metsaülikooli ja laulupidude tähtsust ja vaimset väge tema elus. Jaagu „Song of my Soul – a memoir“ tõlgitakse hetkel eesti keelde („Minu hingelaul: memuaarid“).
Viimasel viiel aastal on Bibliograafia Klubi juhatanud Asta Lokk. Talle andis tänukirja Eesti ajaloopärandi hoidmise eest VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Seejärel tänas Asta tunnustatud liikmeid: 25 aastat on tegutsenud Bibliograafia klubis kadunud Vello Sootsi abikaasa Pat Burchell, 20 aastat Milvi ja Vello Silm, Epp Aruja ja Inge (Kõhelik) Lane.
Jälle raamatusöödikud. Piret reklaamis hetke menukit Eestis, Lilli Luuki „Ööema“, „romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid“. Päeva viimane raamatusoovitus tuli Kadri 7-aastaselt pojalt Taavilt. Selleks on „Tark mees taskus“, mida nad on viimasel ajal koos emaga õhtujuttudena nautinud.
Kõrvits ja Ritv
Käpiknukud, semud Pumpkin ja Stretch, tähistavad viieaastaseks saamist! Just nii palju aastaid tagasi ilmus nende esimene, aga kindlasti mitte viimane juturaamat. Vincent Teetsov ja Laani Heinar Teetsov on loonud koos nendest tegelastest lastele pildiraamatu, laule ja filmilõike, k.a. eesti keelt õpetavaid, mida on võimalik vaadata Eesti Elu võrgulehel Noorte nurga rubriigis. Nende tegemisi saab jälgida ka sotsiaalmeedias, TikTokis ja YouTube’is – seal, kus saadakse kuulsaks, kus minnaks „viraalseks“.
Pumpkini ja Stretchi raamatus olevat lugu rääkisid-esitasid käpiknukke kasutades autorid ise. Seejärel esitas Vincent koopalaulu (The Cave Song). Ning jäädigi muusikalisele omaloomingu lainele, kuna järgmisena astus rahva ette külaline Eestist, Viljandist pärit ja hetkel Tallinna Ülikoolis antropoloogiat tudeeriv Reti Noorhani.
Reti esitas kitarri saatel laulu, mis inspireeritud Emily Dickensoni luulekogust „Kiri maailmale“. Teise algeks oli omadussõna „iseomane“, mis sarnaneb tänavusele laulu- ja tantsupeo nimele IseOma. Luule laulus kõneleb ta emast.
Viimasena anti allakirjutanule võimalus üle pika, pika aja oma ammuilmunud luulet esitada. Minu ainus luulekogu „Metsavaht“ tähistab ka juubelit; see ilmus Tallinnas 25 aasta eest kirjastuselt Eesti Keele Sihtasutus. Suur au ja rõõm oli esitada sellest noppeid, mis on enam kõnetama jäänud. Tore oli kuulda, et 500se tiraažiga Metsavahte ikka ringleb – ka VEMU raamatulaadal. Ise leidsin laadalt Eesti sürrealistist luuletaja Andres Ehini kogu „Teadvus on ussinahk“, milles on juhtumisi autogramm aprillist 2002. Just siis olid Ehin ja tema luuletajast-tõlkijast kaasa Ly Seppel Torontos ning said osa Aarne Vahtra etendatud kirjanduslikust-muusikalisest lavastusest Metsavahi ainetel. Kaunis ring sai täis.
Raamatulaadal oli tõepoolest midagi igale maitsele. Kirju kava ja lõpuks isegi loterii. Vaimutoitu niikuinii.
Fotod: Kai ja Paul Kiilaspea
