Tänavu täitus Royal Winter Fairidel väärikas verstapost – esimesest näitusest möödus sada aastat. Esimene sarnane ettevõtmine toimus 1922. aastal, kui nimekad karja- ja hobusekasvatajatest talunikud kokku tulid ja shorthornide kasvataja W. A. Drydeni eestvõttel selle tänaseni kestva suurürituse korraldasid, tahtes näidata Kanada talunike võimekust olla väärilisteks võistlejateks või partneriteks samal alal tegutsejatele üle maailma. Eestvedajate grupp sai toetuse kõigilt kolmelt valitsustasandilt ning 1920. a ka kõige kõrgemalt tasemelt – tollal valitsenud kuningalt George V-lt. Näitust plaaniti juba 1921.a sügiseks, kuid et hooned ei valminud õigeaegselt, tuli see lükata järgmisesse aastasse. Tänaseks on sellest ettevõtmisest saanud üks hinnatumaid omalaadseid terves maailmas.
Royal Winter Fairi tuntus on jõudnud otsapidi ka Eestisse. Novembri esimestel päevadel tuli toimetusse e-kiri teatega, et siin on grupp piimakarja-kasvatajaid Eestist, kes muude ettevõtmiste kõrval ka 4.-13. novembrini toimunud Royal Winter Fairi külastasid. Ühel õhtul õnnestus külalistega Eestist kohtuda ja uurida natuke nende tegevuse kohta.
Raul Peetsoni juhitud kuueliikmeline grupp on põhiliselt Pärnumaal Langerma külas asuvast Piimajõe farmist (kirjutasime nendest EE # 31, 2. aug. 2019). Nüüd oli hea võimalus mõnd asja üle küsida või uurida, kuidas elu ja töö Eesti ühes suurematest piimafarmidest praegu käib.
Tootmisjuht Karin Feldmann ütles, et praegu on loomi laudas 2000, nendest lehmi 1600. Kasvatatakse holsteine. ,,Lehmade arvu oleme seoses kallite energia- ja söödahindadega natuke vähendanud. Toodangus aga järgi anda ei tahaks. Eestis on kaks 2000-pealist farmi ja üks neid on meie farm (teine on Väätsa, toim.). Piima müüme Valio tehasesse, osa piimast läheb juustuks ja osa piimast jogurtiks. Piima läheb hetkel 51 tonni päevas. Piima hind on praegu väga hea, kuigi selle väga hea hinna sööb ära kõrge elektri-, kütuse- ja söödahind. Väetise hinnad järgmiseks aastaks on ulmelised,“ lisas Feldmann.
Piimajõel saab tööd 74 inimest (farmis ja põllul kokku). Farmis on korraga ühes vahetuses kuus inimest, neli lüpsmas ja kaks poegimises vasikaid vastu võtmas. Väga palju tööd on automatiseeritud, seetõttu korraga laudas palju inimesi polegi. Silo, hein ja põhk varuti kõik ise, ka suurem osa teraviljast tuli sel aastal oma toodanguna. Juurde ostetakse teramaisi, rapsi- ja sojakooki.
Kuuldes, et farmis töötab ka ukrainlasi, tundsime huvi, kuidas nemad Piimajõele on tulnud. Karin Feldmann vastas alljärgnevalt:
,,Meil on juba viis aastat ukrainlased tööl. Sõja alguses tulid pered kokku, mõnes mõttes tore, et lapsed saavad vanematega koos olla, sest muidu oli nii, et nad tulid Eestisse tööle (mees või naine) ja olid korraga 4-5 kuud, siis käisid kaks nädalat kodus ja olid jälle 4-5 kuud ja siis läksid kolmeks kuuks koju. See oli ikka väga raske, kui emad pidid tööl olema ja lapsed elasid sugulastega. Nüüd vähemalt elavad pered koos, kellel just pole mees sõjas. Üks naine läheb kuu lõpus koju, et mees sõtta saata. Kaks meest läksid kohe sõja alguses sõtta. Üks poiss, kes meil on ka pikalt tööl olnud, on sõjas kadunuks jäänud. Ilmselt siiski hukkunud. Kokku anname tööd 17 ukrainlasele. Lasteaia-kohad said kohe täidetud, kui Ukraina lapsed tulid. Vahenurme lasteaias oli vahepeal 8 last, nüüd on 21. Pärnu-Jaagupi lasteaed on ka silmini täis. Lapsed õpivad keelt lasteaias ja koolis, aga täiskasvanud kahjuks ei õpi. Olgugi et ega meil ju kõik inimesed ei oska vene keelt ja ega ukrainlased ka kõik vene keelt ei oska. Siis suheldakse google-tõlke abil. Ega ei arvatud, et sõda kestab nii kaua, loodeti paar kuud ja siis koju tagasi. Naised proovivad rohkem keelt õppida. Sõja lõppedes lähevad need inimesed, kes meile on tulnud, koju tagasi, sest nemad on enamasti pärit Kesk-Ukrainast ja nende kodud on alles. Küll aga viimasel ajal on tulnud peresid, kelle kodu enam pole. Mis nendega ükskord saab, kes seda täna teab,“ on ka Karin murelik.
Küsimusele, kuidas Kanadas kogetuga rahule jäädi, vastas Karin, et muljed on väga head. Lisaks Royal Winter Fairil kuuldule-nähtule, oli kohapeal võimalus külastada ka siinseid piimatootmisega tegelevaid farme, kus lehmade arv küll tunduvalt väiksem kui kodus, kuid kus tööpõhimõtted väga sarnased endagi omadega. Varem on käidud ka mujal teiste kogemustega tutvumas. Euroopas muidugi, aga ka USAs, kus aga on põllumajandusele natuke erinev lähenemine kui Kanadas, kus tegutsemine-tootmine Eestile sarnane. Euroopa messidel on Kanada olnud suurelt väljas, sealt see huvi ja esimesed kontaktid tulidki.
Kaasavõetud teadmiste kohta ütlesid nii Raul kui Karin, et paljuski tegutsetakse üsna ühtviisi, kuid jutuajamistest teiste farmeritega kooruvad ikka välja mõned pisikesed nipid, mida Eestis tagasi olles ka järele proovitakse.
,,See, mida sellistest reisidest kaasa saad, pole võimalik kirja panna, need on nii pisikesed detailid või siis on endal mingi mõte, kuid kahtled selle teostuses, aga siis näed, et töötab mujal maailmas küll,“ lisab Karin lõpetuseks.
