Aini eesti keelel pole viga midagi, kuigi möönab, et inglise keel läheb ladusamini. Ka eesnime teine versioon Dave on siit mandrilt leitud ja originaaliga võrdväärseks tunnistatud. Tekib tahtmine uurida selle toimeka mehe tagapõhja.
Palun räägi mulle kõigepealt oma päritolust ja mälestustest Eestist, nii palju kui neid on.
Olen sündinud 1936. aastal Lümanda vallas, Jõgela külas, Saaremaa läänerannikul. Seal veetsin oma esimesed kaheksa eluaastat. Isa laevapuusepana sõitis pidevalt maailmameresid, teda nägime harva. Ema oli enne abiellumist olnud külakooliõpetaja, hiljem jäi koduperenaiseks, pidas ja majandas talu. Meil oli hollandi tüüpi jahuveski, mille vanaisa oli ehitanud 1910. aastal. Sellega jahvatati vilja nii oma perele kui naabritele.
Mälestusi Eestist on mul vähe, vaid üksikud pildid on säilinud. Uitasime 15 aastat vanema venna Kaljuga ringi ja sattusime tüüpilise Saaremaa kiviaia juurde, kus ussid roomasid ringi. Ei tea, kas need olid rästikud või mingi süütumat sorti siud, kuid mul hakkas kõhe, kui üks roomas ikka mu jalgadele lähemale. Teine mälestus on lambakarjast, mida vaatlesime küüni seina taga. Üks suurte sarvedega oinas tuli joostes ja virutas mulle põlveõndlaisse nii et lendasin uperkuuti. Meil oli ka 10-15 mesitaru. Üks pereheitmine on meelde jäänud, püüdsime ühe pere kinni ja paigutasime suurde tünni. Oli see nüüd samal korral või mitte, kuid mäletan, et koukisin sõrmega mett ja lakkusin kui haruldast maiuspala. Pidupäevaks kujunes ka iga käik Kihelkonna kirikusse, sest kiriku juures oli jäätise müügikoht. Õdedega jalutasime vahel rannas madalas liivases kaldavees, üritasime käega lesti püüda.
On sul kummastki okupatsioonist midagi meeles?
Venelaste sissetulekut ma ei mäleta, olin siis nelja-aastane. Aga saksa ajast on mul udune mälestus, et sõdurid käisid meilt läbi. Räägiti, et olevat Leningradi peale minemas.
Aga kodust lahkumist mäletan küll. 21. septembril 1944 oli see saatuslik päev, kui asusime perekonnasõprade paadiga Rootsi poole purjetama. Paat oli täis, mahutas 15 inimest, kuid siis jõudis jalgrattal kohale õde Õie, kes käis Kuressaares koolis. Isa otsustas, et Õie võetakse kaasa, kuid tema asemel peab maha jääma vanem õde Lehte. See oli vanematele ränk otsus, eriti kuna vend Kalju oli värvatud Punaarmeesse ja Venemaal hukkunud.
Meie purjetasime Gotlandi ja jõudsime ilusasti Rootsi pinnale. Neli-viis nädalat hiljem saabus ka Lehte, kelle tõi kohale üks Rootsist tagasi pöördunud paadimees. Pere oli jälle koos ja rõõmu laialt.
Millised on muljed Rootsi päevilt?
Üldiselt meeldivad. Elasime Stockholmist umbes 10 kilomeetri kaugusel, käisin bussiga sealses eesti algkoolis. Algasin 9aastaselt esimesest klassist, Eestis ma ju kooli ei jõudnudki. Osalesin skautluses ja olin kõvasti huvitatud spordist, mängisime korvpalli ja euroopa käsipalli. Rootsi keele õpetajaga käisime talvel saunas, jooksime kuuma nahaga mitusada meetrit eemale, et end jäätükkide vahel vette kasta, siis muidugi täie ajuga sauna tagasi. Suvel käisime grupi eesti kooliõpilastega Gotlandil suvelaagris, mängisime luuremänge ja käisime matkadel. Tore elu oli. Isa-ema töötasid, mul oli sõpru ohtralt. Rootsist lahkudes olin 14aastane.
Ja kuidas siis selles vanuses üleminek kanada ühiskonda toimus? Kas oli raskusi?
Ei, lausa raskusi ei olnud, kuid esimesest hetkest oli selge, et inglise keele õppimine tuleb tõsiselt käsile võtta. Rootsis õpitust ei piisanud, käisin mõned kuud õhtukursusel. Rootsis olin lõpetanud viienda klassi, siin aga oli algkool kuueklassiline. Sain siiski gümnaasiumi sisse, keelega kimpu ei jäänud. Kavatsesin esialgselt karjääri teha tehnilise joonestajana. Käisin intervjuul ja siis otsustasin, et tuleb ka 13. klass lõpetada, tollal oli see veel ülikooli pääsemiseks vajalik.
Kuidas see siis juhtus, et metsateaduskonda sattusid? Mis sind selles suunas tõmbas?
Ei oska seletada. Lihtsalt juhtus nii. Saaremaal kasvanuna oli loodus loomulik osa minust. Olin ka Kanadas natuke metsatööd teinud ja 1956. aastal langetasin otsuse metsanduse kasuks. Toronto ülikooli lõpetasin 1960. aastal.
Praktika saamiseks töötasin suviti New Brunswickis, Põhja-Ontarios ja Collingwoodi lähedal. Tööle asusin Ottawas, järgmine asukoht oli Northwest Territories. Seal oli palju metsapõlenguid, koos indiaanlastega käisime nende tekkimise põhjusi avastamas. On huvitav märkida, et maatuld, mis hingitseb nähtamatuna aastaid ja siis lööb kuskil välja, leidub just peamiselt soisel pinnal. Arktilise polaarjoone piirkonnas oli hiiglasuur tulekahju. Mitu kuud kestnud põlengu tõttu oli seal väga kuum, kuigi pinnast kattis igikelts. Kui seda uurimast tulime, olime tuhaga kaetud, nagu oleksime kuu peal käinud.
Olen teinud koostööd ka Eesti metsateadlastega. Kümmekond aastat tagasi sooviti minult artiklit Kanada metsatulekahjude tõrjest. See ongi minu peamine tegevusala. Tegin uurimistööd ja saatsin neile umbes 100-150leheküljelise artikli. See tõlgiti eesti keelde ning avaldati.
Pere on sul ingliskeelne. Kas ja kuivõrd nemad Eesti ja eestluse vastu huvi tunnevad?
Kõik mu neli last ja kaks lapselast on Eestit külastanud. Neile oli see väga huvitav elamus. Abikaasa tervis pole sellist reisi kahjuks võimaldanud. Loodan oma järeltulijad järgmisele laulupeole viia. See on ju midagi erakorralist, ühelgi teisel rahvusel pole sellist traditsiooni.
Aga nüüd viimane küsimus sulle: mis imejõud see on, mis Alberta eestlaskonda nii tugevalt seob? Võiks arvata, et koos eesti keelega kaob ka eestlus.
Ei oska sulle kuskilt rahuldavat vastust leida, kuid nii see on. Keel on muidugi oluline, kuid et eestlus siiski võib püsida ka selleta, seda kogeme oma igapäevases tegevuses. Meil on tugev grupp indiviide, kes kaua koos töötanud ja püüavad seltsielu edendada. Tahavad, et nooremad eesti juurtega inimesed tuleksid kokku, tutvuksid eesti toitude, eesti muusikaga. Pea kõik viivad oma lapsi Eestisse ja eriti laulupeole. Ei saa muidugi öelda, et kõik oleksid sellised, kuid neid on piisavalt, et meie elu edasi viia. Meie bülletääni Ajakaja loetakse ning Heritage Project äratas paljudes tugevat huvi. Vaatame, mis tulevik toob, kuid seni on meil läinud hästi. Hemingway väitis, et igas sadamas on eestlane; meil on ka igas metsas eestlane. Vaid 15 peret on täielikult eestikeelsed, nii et keel on kadunud, aga vaim mitte.
Küsis Eerik Purje
