Telli Menüü

Elin Toona 85


Pika elu jooksul leiab igaüks (loodetavasti) oma „veregrupi inimesi“. Neid, kes inspireerivad Sind, kellega koos olla on hea ja kerge, sest mõistad neid poolelt sõnalt ja võid jätkata teise pooleldi ütlemata või lõpetamata lauset.

Kui Torontosse jõudis Elin Toona raamat „Into exile: a life story of war and peace“, mis kirjeldab eestlaste põgenemist 1944.a ja järgnevat elu, siis tundus, et see on parim ajalooõpik eesti täienduskooli vanema astme õpilastele. Lisaks ajaloole kirjeldab autor inimeste emotsioone, mõtteid, mälestusi ja pürgimusi.
Raamat pälvis auhindu tol ajal Ameerikas elavale Elin Toonale, kus ta ei piirdunud kirjutamisega, vaid andis loengud mitmetes Ameerika ülikoolides, tutvustades Eestit ja Balti riike.
Juubilar Elin Toona (paremal) koos Erika Kessaga Elini nimelisel pingil. Foto: erakogust

Toronto eesti koolis lugesime seda raamatut inglise keeles ja tegime peatükkidest kokkuvõtteid eesti keeles. Nüüd on see raamat tõlgitud ka eesti keelde – „Pagulusse“.

Elini ümbermaailmareis on jõudnud ringiga tagasi sinna, kust ta 1944. a. sügisel põgenes – Eestisse, Haapsallu. Õigemini kaheksa kilomeetrit eemal asuvasse Taeblasse. Ei õnnestunud tal tagasi tulla oma kodumajja, kus ta vanaisa Ernst Enno ja perega elas. Võõrandatud varade tagastamise käigus toimus palju kummalist, mistõttu Elin saab küll käia seda armsat kohta vaatamas õiguseta seda omamast. Aga see selleks. Nüüdseks on vanaisa Ernst Enno maja lähedale paigaldatud Elin Toona nimeline pink. Pingi taga, vanaisa kunagisel krundil, avara vaatega promenaadile ja lahele, kõrgub suur kuusk. Selle puu kohta jutustas Elin loo: 90-ndatel, kui ta järjekordselt Haapsalu külastas, leidis ta prügihunnikust ära visatud poolkuivanud juurtega kuuse. Heas usus kõigesse, mis on nii Elinile omane, istutas ta selle õnnetukese. Nüüdseks on sellest sirgunud kaunitar. Vägisi kipub üks võrdlus pähe…

Külastasin kirjanikku Taeblas, mis jääb imeliseks mälestuseks. „Teo rada“, nagu Elin oma eluteed nimetab, on ta tagasi toonud oma sünnimaale, kus ta 12. juulil pühitses 85-ndat sünnipäeva. Tartus tähistati seda päeva näitusega tema loomingust. Palju õnne, Elin!

Innustunult kirjutab ta oma uut raamatut „Tähesadu“, mis kajastab tema teekonda Tseilonilt Inglismaale.

Samuti ilmus juulikuu „Loomingus“ essee „Mea Culpa“.

Näeme rohkem,
kuuleme rohkem,
tunnetame rohkem
ja loeme rohkem.

Lisan omal valikul mõned katked käsilolevast raamatust „Tähesadu“

… Nad olid mu täie teadmisega hädasse jätnud. Andestasin neile! Mind oli vabaks antud, et saaksin otsast alustada. Niimoodi andestas kevad suvele, kui see ta metsalilled närtsitas. Ja suvi langetas pea talve ulgvel pimeduse ees. Sellise ringkäigu abil hoiab loodus enda tasakaalus, inimloomus aga kustutab viimaks halvad mälestused, luues neist kirjandust. Keegi ei uskunud seda, siis aga juhtus see taas! Ikka ja ikka jälle! Sest ega keegi ei ela ju kahesaja aastaseks või nii. Kui see nõnda oleks, ei kordaks ajalugu end nii sageli. …
… Mind üllatas, et ma polnud kunagi omistanud inglastele, kelle hulgas olin üles kasvanud, sellist tohutut nostalgiat, mis oli märksa omasem deporteeritutele ja pagulastele, eriti neile, kes tulid mõnelt väikeselt maalt. Mälestuste, kaotatud pärandi ja tagasipöördumatu mineviku võim lõi kosmilise rahvuskuuluvuse, mis hõljus endiselt justkui mullidena ülejäänud maailma kohal. Me polnud saanud oma maad tagasi, kuid meie ainukordsus oli alles. …

… Aetuna kelladest, valealgustest, oli vaja meeles pidada, et aeg pole midagi muud kui sõõm õhku elu ja surma, kõige ja eimillegi vahel. Üksainus sõõmuke õhku elu ja surma vahel, siin- ja sealpoolsuse vahel! Mu silmi valgusid kergenduspisarad, kui taipasin, kui lähedal mulle oli olnud surm. Nüüd vähemalt ei oodatud mult enam midagi enamat. Kõigis mu rõõmudes peegeldus enamasti valgus, kurvastuses aga enamuses pimedus. …

… Inimesed nagu mina, kes maailma teadvust olid vaid riivata jõudnud, ei suutnud tundmatust kujutleda mitte taganemise ega lüüasaamisena, vaid lugupidamisena selle vastu. Oli hirmutav möönda, et lõppu ei ole, mitte kunagi. …

Erika Kessa


Loe edasi