Elin Toona oskab värvikalt kirjeldada kõiki ette tulevaid olukordi just nii, et jääb tunne – ka mina olin seal! Lugedes tunned kohvilõhna ja liiga soolase rosolje maitset, Vahemere tuult ja päikest, aga peategelasega koos ka tema piinlikkust, ebamugavust ja muret. Lõpus aga on suur kergendus taas kord saada kinnitust sellele, et elu on lihtne ja ilus, kui seda ise liiga keeruliseks ei aja. (Pikemalt Eesti Elu 12. okt. 2018 paberlehes)
Lea Kreinin, Tallinn