Paarkümmend aastat hiljem, sõjakeerises, tuli ka Elmal, selleks ajaks parimasse neiuikka jõudnuna, kodumaalt põgenikuna lahkuda nagu kümnetel tuhandetel kaasmaalastel. Põgenikuteele asus ta koos 12aastase õe Viilega, ema ja isa jäid Metskülasse Saaremaal, kus nad siis elasid, kodu hoidma ja ema ei näinud noored enam kunagi. Mitmesugused raskused ja ootamatused ületatud, jõudsid nad esialgu Rootsi, kus elasid umbes viis aastat Norrköpingis. Sealt tõi põgenikuteekond 1950. aasta juunikuus Kanadasse, esialgu Montreali ja siis Torontosse.
Elurõõm ja positiivsus on aidanud Elmal säilitada huvi ümbritseva vastu ning jätkuvalt osa võtta kogukonnas toimuvast – nii oli ta kohal hiljutisel Toronto Eesti Baptistikoguduse 75. a juubelil – ja nautida peomeeleolu koos koguduse liikmetega.
Omaenda suursünnipäeva pidu pidas Elma koos õe, õe laste, lastelaste ja lastelastelaste ning teiste lähemate sugulaste ja sõpradega Beavertonis, Ontarios.
Palju õnne, Elma, ning jätkuvalt rõõmsameelsust, mida oled endas kandnud ja alati teistega lahkelt jaganud!