Helgi Vihma raamatust „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja“ saame teada, et ka kuulus Kanada keeleteadlane Moshe Nahir pidas eestlast Johannes Aavikut silmapaistvaks keeleuuenduse teoreetikuks. Nahir pooldas Aaviku väidet, et keel on instrument, mida võib ja peab paremaks tegema ja täiendama, kusjuures uuendus võib toimuda keele kõigil tasandeil: grammatikas, sõnavaras, häälduses, õigekirjutuses. Manitoba ülikooli professor Moshe Nahir tõstis esile ka Aaviku õpilase, pärast sõda Rootsis tegutsenud Valter Tauli väite, et Aavik on pihustanud eelarvamused keelest ning sellega avanud kõik väljavaated etniliste keelte paremaks muutmiseks.
Helgi Vihma sõnul tõendab Aaviku teooria rahvusvahelist tunnustamist ka Antoine Chalvini doktoritöö Pariisi ülikoolis „Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonienne“. Prantslane Chalvin jõudis eesti keele juurde soome keele kaudu ja õppis eesti keelt Pariisi ülikoolis Vahur Linnuste juhendamisel. Vahur Linnuste oli Pariisi ülikooli Eesti õppetooli professor aastast 1960. Eesti õppetooli loomine Euroopa kultuuri südames oli August Rei idee ja Rei oli ka see, kes Linnuste sinna õpetama kutsus. Linnuste suri 97-aastasena Pariisis selle aasta alguses, tema ärasaatmine toimus Père Lachaise’i kalmistu krematooriumis. Linnuste õpilane Antoine Chalvin on prantsuse keelde tõlkinud eesti kirjanike teoste kõrval ka meie eepose „Kalevipoeg“. Samas jätkab ta Linnuste elutööd õpetades Pariisi ülikoolis eesti keelt.
Ly Seppel-Ehin rääkis oma õpingutest Rapla keskkoolis, kus aastatel 1951-1959 õpetas eesti keelt tulevane Tartu ülikooli professor Karl Muru. Õpetaja Muru soovitas õpilastel võtta üks vihik ja hakata sinna kirjutama uusi sõnu, mille tähendust nad ei teadnud. Ly Seppel-Ehin luges kuulajatele sellest kooliaegsest vihikust ja Aaviku 1921. a ilmunud sõnastikust ette omaaegseid uudissõnu, mis tänapäeval on täiesti igapäevased. Karl Muru tuli Raplasse tööle kohe pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist 1951. aastal (ülikooli lõpetas ta õpetajatöö kõrvalt kaugõppes).
Õpetajate Seminaris andsid tollal tunde veel ennesõjaaegsed õpetajad, kes olid Johannes Aaviku keeleuuendusteooriaga hästi tuttavad. Ilmselt just Seminarist saadud innustuse ajel rääkis Karl Muru Rapla koolilastele uutest sõnadest ja kutsus lapsi ka ise uusi eestikeelseid sõnu looma, vastukaaluks vene keele pealetungile. Ly Seppel-Ehini meenutused olid äärmiselt huvitavad, sest ametlikult ei võinud Rootsi emigreerunud Johannes Aavikust tollal ei rääkida ega kirjutada. Alles 1971. aastal ilmus Aaviku 90. sünnipäevaks Helgi Vihma ja Karl Mihkla koguteos „Üheksa aastakümmet“, mis MANA peatoimetaja Hellar Grabbi sõnul rehabiliteeris keele-Aaviku elutöö kodumaal.
Kontserdil kõlasid klassikute (K. A. Hermann, Tormis, Ester Mägi, Ehala) kõrval Erkki-Sven Tüüri/Leelo Tungla „Väike eestimaine laul“, Peeter Konovalovi/Heiti Talviku lugu „Legendaarne“ ja Pärt Uusbergi kooritsükkel „Mõtisklused Doris Kareva sõnadele“. Vastsele juubilarile Ly Seppel-Ehinile tegid Rapla muusikud ilusa kingituse, esitades Ly sõnadele loodud Mariliis Valkoneni koorilaulu „Elu kui voolamine“, mis on kavas ka suvisel laulupeol. Noortekoori Riinimanda ja segakoori August07 juhatasid Urve Uusberg, Helen Allikvee ja Pärt Uusberg, klaveril saatis Triin Povel. Enne muusikalist lõpulugu esitas Valter Uusberg Saaremaa poetessi Enda Naaber-Nipsusti pühendusluuletuse Johannes Aavikule, mille ta kirjutas keele-Aaviku 140. sünniaastapäevaks. „Emakeele tänuteenistuselt“ ülendatud meeleolus lahkudes võttis meid vastu särav märtsipäike ja tagasitee Tallinnasse läks nagu lennates.
