Kui 1993. aastal tähistati Eestis norra helilooja Eduard Griegi 150.a juubelit võttis Enno Mattisen selle organiseerimisest aktiivselt osa. See oli üks esimesi rahvusvahelisi festivale taasiseseisvunud Eestis, mille avamisele oli kutsutud ka Norra suursaadik Eestis. Olime elevil, sest Eesti tunnustamine rahvusvahelisel diplomaatilisel maastikul oli toimunud nii ruttu, et pani pea veidi pöörlema. Eesti muusikateadlased käisid aasta varem esimest korda Põhjamaade muusikateadlaste kongressil Oslos ja sealt saadud kontaktide abil see Griegi festival teoks saigi. Norra muusikud tulid Eestisse väga hea meelega ja publiku huvi oli erakordselt suur. Selle festivali tegi eriliseks seegi, et kontsertide kõrval oli ka norra muusikale pühendatud konverents, kus astus üles Norra kuulsaim Griegi-uurija, Oslo Muusikaakadeemia professor Nils Grinde.
Enno Mattisen oli ka see, kes kutsus Käbi Laretei Eestisse kontserte andma. Kontserdid Estonia kontserdisaalis ja Tartu ülikooli aulas olid viimse kohani välja müüdud. Kogu Eesti kultuurieliit oli kohal – need olid midagi rohkemat kui ainult kontserdid. Eesti Vabariigi suursaadiku Heinrich Laretei tütar Käbi Laretei sai pärast sõda Eestis esineda alles esimest korda. Käbi ümber lehvis ka filmirežisöör Ingmar Bergmani fluidum – eestlased olid filmiklubides Bergmani filme näinud ja kõik olid Bergmani loomingu suured austajad.
Meenub ka Washingtoni sümfooniaorkestri kontsert, mida dirigeeris ilmakuulus tšellist Mstislav Rostropovitš. Klaverisolistiks oli kirjanik Aleksandr Solženitseni poeg Ignat. Seegi kontsert oli midagi rohkemat kui ainult kontsert. Washingtoni orkester läks Eestist edasi Peterburi ja Moskvasse – need olid esimesed Washingtoni orkestri kontserdid taasiseseisvunud Eestis ja samuti Venemaa Föderatsioonis. Tulevik tundus helge, sest president Boris Jeltsini juhtimisel oli Venemaast saanud demokraatlikke väärtusi hindav riik. Paraku muutus kõik, kui Jeltsin 1999/2000. aastavahetusel tagasi astus.
Sirje Vihma-Normet
