Riigikogu nimel reageeris Marko Mihkelson, kuid vastuses ei olnud ainsat sõnagi, mida oleks saanud esitatud küsimuse vastuseks pidada. Oli vaid Mihkelsoni õigustus: „Piirilepingu sõlmimine kahe riigi vahel eeldab mõlema riigi head tahet ning teineteise suveräänsuse austamist ning et Eesti soovib jätkata konstruktiivset koostööd kõikide naaberriikidega.” Täiendavalt kinnitas Mihkelson oma „vastuses” lausa küüniliselt, „et oma tegevuses Riigikogu liikmena ja väliskomisjoni esimehena lähtun Eesti rahvuslikest huvidest.” Otsest vastust ei saanud ma ka teistelt, kelle poole olin pöördunud.
Õiguskantsler Tederi vastuse kohaselt „põhiseadus võimaldab sõlmida riigipiire muutvaid lepinguid”, kuid mais 2005 sõlmitud lepingus ei ole jälgegi, et tegemist on olemas olnud piiri paiknemise muutmisega. Pealegi õiguskantsler justkui unustas, et piiri lääne poole liigutamine vähendab Eesti riigi maa-ala ning seda võib teha ainult siis, kui rahvahääletusel seda nõutakse. Teema jätsid käsitlemata ka päevalehtede toimetajad, kellele olin saatnud pöördumise koopia. Ilmselt hõlmavad „Eesti rahvuslikud huvid” tänaseni eestlaste olukorda kahjustavaid lubadusi, mida iseseisvuse taastamise eelselt ja selle esimestel aastatel taastajad olid andnud sõpradele läänes ja idas ja mida nüüd piinlikkust tekitavatena ei julgeta avalikustada.
Nii Lennart Meri kui Marko Mihkelson on Eesti iseseisvuse taastamisel pidanud Jeltsinit suureks Eesti aitajaks. Nemad on Venemaa sõpruse võitmist Eestile väga oluliseks pidanud. Mihkelson on väitnud, et „meie taastatud iseseisvusaja suurim välispoliitiline võit” oli Vene Föderatsiooni relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumilt väljaviimise leping, mille presidendid Meri ja Jeltsin sõlmisid 26.07.94 Moskvas („Postimees” 17.04.13). Ent ometi teame, et ÜRO peaassamblee oli juba 25.11.92 nõudnud resolutsiooniga 47/21 „võõraste sõjajõudude täielikku väljaviimist Balti riikide territooriumilt”. Täiesti kindlalt võime väita, et Mihkelson ega keegi teinegi ei tea ja ei saagi teada, kas Venemaa viis oma väed Eestist välja sellepärast, et näidata end ÜRO nõude täitjana või et Jeltsin ja Meri olid selles kokku leppinud. Kindlasti on teada, et president Jeltsin kasutas Eestipoolset lepingu sõlmimise soovi, nõudmaks suurel hulgal sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel Eestisse elama jääda. Jeltsini ja Meri vahel sõlmitud lepingus olid ajalehes Rahva Hääl (01.08.94) avaldatu kohaselt alljärgnevad tingimused:
-Sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel, kaasa arvatud 1941.-1945.a. sõja invaliididel ja sellest osavõtjatel, on Eesti Vabariigi territooriumil poliitilised ja kodanikuõigused ning -vabadused ja ka sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused vastavalt inimõigusi puudutavatele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele;
-Eesti Vabariik säilitab sõjaväepensionäridele ja nende perekonnaliikmetele õiguse vallata, kasutada ja käsutada nende omandit, kaasa arvatud majad, korterid, suvilad, aiamajad, garaažid võrdsetel tingimustel Eesti Vabariigi kodanikega;
-Eesti Vabariik kinnitab, et samadel alustel Eesti Vabariigi kodanikega on sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel õigus kasutada elamispinda, sõltumata selle ametkondlikust kuuluvusest ja seda pinda erastada ning ka õigus arvata elamispinna erastamiseks vajaliku tööstaaži hulka sõjaväeteenistus ja sellega võrdsustatud teenistus, samuti igasugune töö tööliste, teenistujate ja tsiviilpersonalina endise NSVL Kaitseministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi sõjaväeosades, asutustes ja ettevõtetes.
Need Eestisse jääjatele antud õigused on täpselt samad, mis neil olid siis, kui ENSV ei olnud veel oma nime Eesti Vabariigiks muutnud. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et Meri ja Jeltsini vaheline leping on Venemaaga suhtlemisel mitte võit, vaid väga suur kaotus. Seda on ka mais 2005 allkirjastatud piirileping. Et Jeltsin Eesti iseseisvuse ennistamise „abistamisel” Venemaa huvisid esmaseks pidas, ei vähendanud toona Mihkelsoni heanaaberlikku innukust propageerida Jeltsinile Toompeale ausamba püstitamist. On hea kuulda, et IRL-s on neid, kelle arvates on vaja riigi elu korraldamisel mitte usaldada neid, kes on tänaseni pidanud Venemaad Eesti iseseisvuse tagajaks.
Et minu järeldusi põhiseadusevastaselt toimimise kohta ei hakataks tühisteks pidama, palun lugege selle aasta veebruari „Diplomaatias” avaldatud ajaloo- ja poliitikateaduse doktori Toomas Varraku kirjutist pealkirjaga „Tartu rahuleping, uus piirileping ja suhted Venemaaga”.
Harri Kivilo
