Estoonlaste kõrge tase oli Rootsi publikule muljetavaldav — solistidena lõid laineid tollased primadonnad Margarita Voites ja Anu Kaal. Minule isiklikult tundub veelgi suurema imena see, et Eri Klas viis estoonlased hiljem ka Pariisi. Suuta äratada tähelepanu maailma ühes olulisemas kultuurimetropolis, see on juba midagi. Pariisi viidi 1988. aastal Mussorgski ooperi „Boriss Godunovi” algversioon, milles vene bassi Nesterenko kõrval hiilgasid Mati Palm ja Teo Maiste. Sellega laiendasid estoonlased „laulva revolutsiooni” dimensioone veelgi, sest ka Lääne ooperisõbrad said teada, et on olemas riik nimega Eesti. Väliseestlased peaksid mäletama ka estoonlaste esinemisi 1967. aastal Soomes. Selle reisi tegi eriliseks Eduard Tubina, Milvi Laidi ja Aarne Viisimaa külaskäik kodueestlaste laevale. Jah, Soome minna juba sai, külalisetendused Stockholmi ja Pariisi olid tollal veel täiesti välistatud.
Raamatus „Mälestuste portfell” vaatab Klas oma elule tagasi läbi huumoriprisma. Meenutab naljakaid lugusid iseenda ja kuulsate muusikutega. Räägib ausalt nii muusikute nõukogudeaegsest suurest pahest joomisest kui ka enda elu möödalaskmistest. Ja muidugi ka õnnelikest juhustest. Klas meenutab: „Minu jaoks avanes horisont sellel tunnil, mil pälvisin ühes Helsingi hotellis tuntud Ungari päritolu muusikaagendi ja endanimelise agentuuri omaniku Mariedi Andersi tähelepanu. Juhtus see aga põhjusel, et kandsin üldisest moepildist veidi erinevat nahkjopet. Mariedile jäi mu ekstravagantne riietus silma ning ta tundis huvi, mis autojuht seal fuajees patseerib /…/ ja otsustas külastada selle autojuhi välimusega dirigendi proovi. Juhatasin parasjagu „Porgy ja Bessi” kontsertvarianti. Andersile meeldis see, mida ta kuulis ja proovi lõppedes küsis ta, kas sooviksin Ameerikasse juhatama minna.” Nii lõbusa looga sai alguse Klasi ja Andersi aastatepikkune koostöö, mis viis Klasi arvukatele kontsertreisidele Ameerikasse.
Kõige olulisemaks inimeseks oma elus peab Eri Klas oma pianistist ema Anna Klasi. Nooruses huvitus Klas jalgpallist ja poksimisest ja kui muusika juurde jõudiski, siis hoopis kergemates žanrites. Ema tahtis absoluutse kuulmisega poisist viiuldajat koolitada, poisil aga huvi puudus. Sellestki kirjutab Klas huumori võtmes: „Siiski ei läinud need aastad, kui ema nõudmisel viiulit harjutasin, päriselt tühja, sest õppisin hindama võimalusi, mida viiulikast spordihuvilisele poisile pakkus /…/. Kui avastasin enda jaoks poksi, selgus, et kinnastele ja hambakaitsmetele pole käepärasemat vutlarit kui viiulikast. Nii lippasingi väikese viiuldajana trenni, saatjateks möödakäijate heldinud pilgud ja käe otsas kõlkumas poksivarustust varjav viiulikast.”
Minu enda „mälestuste portfellis” leidub Eri Klasiga seoses üks mu tudengipõlve haruldasemaid muusikaelamusi. See oli Arvo Pärdi „Tabula rasa” maailmaesiettekanne TPI aulas, sest Estonia kontserdisaal oli sel ajal remondis. Kummaline mõeldagi, et just selles halva akustikaga väikeses saalis sündis muusikaime, mis pani terve saali vakatama. Teose lõpus suutis Eri Klas välja vedada hiigelpika vaikusepausi, mis lõpuks mattus aplausitormi. Oma mälestusteraamatus esitab Klas hüpoteesi, kust Pärt oma tintinnabuli-idee ammutas.
Konservatooriumi tudengitena suusatasid Klas ja Pärt üle lumise välja Kuremäe kloostrisse. Seda päeva meenutab Klas oma „Mälestuste portfellis”: „Kuu heitis ülalt lummavat valgust ja kui kloostri tornid mäelt paistma hakkasid, tundus kõik nii unenäoline, et olime vaatepildist kütkestatud. Korraga kõlas hommikuvaikuses nunnade koor ja lõid helisema kellad. Sisenesime peaväravast ja seisime sõnatult laulu kuulates /…/ Järgmisel hommikul läksime jälle, kuulasime taas hommikupalveid laulvaid nunnasid ja kellade helinat. Arvan, et just neil hetkil toimus Pärdis muutus, mis pani teda maailma uut moodi nägema ja kuulma. Algas teekond, mis on ta tänaseks teinud üheks üle aegade suurimaks heliloojaks.”
Eri Klas oli suurepärane suhtleja ja ta oskas inimesi ühendada ning pingeid maandada. Teda tundis tõesti kogu eesti rahvas, sest ta oli ka laulupeodirigent. Teda on esitatud ka presidendi kandidaadiks, millest ta end ise taandas ja jätkas muusikuna. Üheks meeldejäävaks hetkeks viimasel laulupeol oli see, kui Eri Klas andis dirigendikepi, mille ta oli saanud kingituseks oma õpetajalt Gustav Ernesaksalt, edasi Hirvo Survale. Selle haruldase reliikvia edasikinkimine on väga sügava tähendusega. Ja sümbolite tähendust oskas mees, kes poisina mängis Georg Otsa püksirihmaga, igati hinnata.
Sirje Vihma-Normet
