Erich Honecker (1912 Neunkirchen – 1994 Santiago) oli diktaator, kes oskas oma huvides ära kasutada iga võimaluse, et karjääriredelil üles ronida. Talle polnud probleem üle laipade minna. Idasakslane uskus kuni surmani kommunistlikku ideoloogiasse, ta ei pannud tähele muutusi ühiskonnas ega protestiva rahva soove.
Honeckeri minevik
Mielke kogus salamaterjali Honeckeri kohta tema kaitsmiseks, nagu ta ise ütles. Kuid salapolitseiniku puhul on tõenäolisem, ta säilitas kompromiteerivaid dokumente väljapressimise eesmärgil.
Erich Honecker oli astunud kommunistliku partei liikmeks juba 1930. aastal. Aastakese õppis ta Moskva Lenini koolis. Natside Saksamaal võimule tulles vahistas Gestapo noormehe – ta oli tulnud Berliini Marten Tjadeni valenime all.
Nagu poliitbüroo juhi usaldusisik Reinhold Andert rääkis, ei pekstud ega piinatud kommunisti Moabiti eeluurimisvanglas, nagu oli Gestapo puhul tavaks ja see annab põhjust oletuseks, et Honecker tegi SSiga tihedat koostööd. Ta mõisteti 1937. aastal kümneks aastaks trellide taha, temaga koos ka Bruno Baum, sest tema vastu andis Honecker lahkelt tunnistusi.
Mielke kohvris leidus kaks ekspertiisi, mis analüüsivad hilisema riigijuhi tegevust vangisoleku aastatel. Huvitaval kombel on üks analüüs Honeckeri suhtes positiivne, teine negatiivne. Ilmselt oli SDV julgeolekuteenistus Stasi valmistanud ette mitu poliitilist süžeed.
Esikommunisti armuafäärid
Hoopis plahvatuslikum on informatsioon, et Brandenburg-Gördeni kinnipidamiskohast Berliini Barnimstraßel asuvasse naistevanglasse tööle saadetud Honeckeril õnnestus sealt põgeneda. Saarimaalase võttis oma tiiva alla vangivalvur Charlotte Schanuel. Tulihingelise natsi ja Hitleri partei NDSAP liikme soovitusel andis põgenik ennast vabatahtlikult üles ja jäi jalgalaskmise eest karistuseta.
Olles juba SDV noorteorganisatsiooni FDJ liige, abiellus Honecker 1946 kas tänulikkusest või armastusest oma üheksa aastat vanema natsipruudiga. See omakorda viitab kommunisti aktiivsele koostööle Hitleri režiimi esindajatega. Schanuel suri aasta pärast abielu sõlmimist, ilma et Ida-Saksamaa üldsus oleks saanud teada sellest Honeckeri häbiplekist.
Aasta hiljem alustas Honecker armuafääri endast kolm aastat vanema Edith Baumanniga. Katuseladuja oli siis juba noorsoo-organisatsiooni FDJ esimees, armuke tema asetäitja, kes oskas ülihästi kirjutusmasina klahve klõbistada.
Honecker oli välimuselt pigem inetu ja maskuliinse Baumanni suur armastus. Kui naine jäi rasedaks, sõlmis ebavõrdne paar abielu. Kuid kooselu ei kestnud kaua.
Nõukogude diktaatori Jossif Stalini 70. a juubelil Moskvas kohtas komsomolijuht endast 15 aastat nooremat piltilusat võimuhimulist Margot Feisti (1927), kes oskas hästi oma kaardid välja mängida. Kuigi Baumann kirjutas Walter Ulbrichtile ja palus tolleaegsel SDV juhil saata noor iludus tema abielu päästmiseks Berliinist välja, otsustas Honecker Margoti kasuks.
Tänu SDV tolleaegse presidendi Wilhelm Piecki eestkostmisele jättis partei juhtkond Honeckeri kommunistide moraaliarusaamadele mittevastava abieluvälise armusuhte pärast karistamata. Kuid paar laulatati alles 1955, kui Baumann oli andnud nõusoleku lahutuseks. Ühine tütar Sonja oli siis juba kolmene. Mõned aastad hiljem kolisid Honeckerid poliitbüroolinnakesse Wandlitzi.
Romantilisest algusest hoolimata ei olnud kooselu õnnelik. Kodus oli parteijuht oma naise võimu all, abielu olevat olnud täielik põrgu. Punases kohvris on Stasi jälgimisprotokollid, mille kohaselt armastas Honecker vaadata talle läänest toodud pornofilme ja läheneda intiimselt noortele naistele. Mielke spioonid on samuti pannud kirja tema haridusministrist abikaasa Margoti seksuaalseiklused mitme partneriga. Kohtumistele sõites kandis proua parukat ja lasi autojuhil ennast meeste korteritest kaugel autost välja lasta.
Kommunistlik diktaator
Alles pärast raskeid saatuselööke, nagu tütretütar Mariana surm ja hiljem Honeckeri vahistamine ning kohtulikule vastutusele võtmine, leidsid abikaasad teineteist uuesti. Eriti traagiline oli kaheaastase lapselapse surm, sest kui tavaliselt päästeti SDV lapsed õhusaaste tagajärjel tekkinud põletikest kiire süstimisega, ei sobinud riigijuhil minna tavaarsti juurde. Abi valitsuse haiglast tuli alles tunni aja pärast, kuid selleks ajaks oli Mariana juba lämbunud.
Võimuahne Erich Honecker ei näinud oma juhitud riigi reaalsust. Ta pidas ennast proletariaadi maailmajuhiks, ekspluateerides majateenijaid.
Diktaator jäi kommunistlikele ideedele truuks kuni surmani. Oma süüd süütute inimeste vangistamises, piinamises ja hukkamises ta ei näinud.
SDV 40. aastapäevaks oli Honecker ajakirjanik Klaus Tauberti andmeil valmistanud ette kõne, kus lubas rahvale reforme. Kuid kõneldes pidulikul banketil ajal, mil akende taga toimusid massiprotestid, otsustas Honecker uuenduste kohta käivad laused maha kriipsutada. Sellega määras ta oma poliitilise langemise.
Aino Siebert
(Ilmunud Pärnu Postimehes)
