Kõiki luuletajaid tutvustas ta mõningate näidete varal. Mõningatel juhtudel tundus mainitud seostus olevat pisut üle pingutatud. Sellest allpool.
Peaks vist kohe alguses mainima, et armastusele ja seksile lisandus veel kolmas element, nimelt lausropendamine, mis viimasel ajal kipub luules üha enam maad võtma. Seks on siinkohal kaht äärmust ühendavaks sideaineks. Romantilise armastuse seostamine seksiga on igati mõistetav. Samuti on seks seostatav ropendamisega, meeldigu see kellelegi või mitte. Armastus ja ropendamine aga ei seostu. Pinguta kuidas tahes, isegi näpuotsad ei puutu kokku. See väide pole mõeldud kriitikaks kõnelejale, kes käsitas kõiki elemente läbimõeldult ja kiretu asjalikkusega.
Huvitav oli kõneleja tähelepanek, et regilaulus puudub romantiline armastus. Seks kui eluline vajadus on esindatud ja sellest räägitakse ka varjamatu otsekohesusega ning naturalistlikus sõnastuses. Armastuse mõiste oli teoorjuse ajal ilmselt veel leiutamata nagu ka „pehmem” seksisõnastik, milles tegelikult pole midagi õilistavat.
Kalevipoeg tarvitas saarepiiga kallal üsna jõhkrat vägivalda. Et ta seejuures pilastas oma õde, on siinkirjutajale uudis. Kristjan Jaak Petersoni ja Lydia Koidula puhul näib küll, et kirjanduse uurijad on pisut liiale läinud. Petersoni võimalik homoseksuaalsus ei ole tõenäoline, nagu kõnelejagi tunnistas. Ei saa ka kuidagi nõustuda väitega, nagu oleks Koidula isamaaluule seksuaalse alatooniga, mis ta armastusluules puudub. Luuleridades „su rüppe heidan unele” ei ole rüpp küll midagi muud kui emasüli, kus lapsel on rahulik ja turvaline uinuda. Ka uppuja kaob „lainte sülle” või „voogude rüppe”.
Anna Haava oli käsitletavaist poeetidest vist küll ainsana seksivaba. Henrik Visnapuu seevastu kannab auga erootika avastaja tiitlit ja ürgnaiselik Marie Under ei jää temast põrmugi maha. Järgnevad sürrealistlik Ilmar Laaban, provokatiivne Ivar Grünthal ja romantiline Urve Karuks – ainus kohalviibinud poeet, kellel lektor palus lugeda ühe oma luuletustest.
Kõige laiema tundeskaalaga luuletajaks pidas lektor Doris Karevat ja kõige romantilisemaks meesluuletajaks Indrek Hirve. Neile järgnes kaks tehisluuletajat Albert Trapeež ja Matti Moguči. Mõlema nime taga peitub tegelikult keegi teine ja mitte (vist) päris üksi. Nii kunstnik Leonhard Lapin kui poeet Priidu Beier eelistavad ropendades kanda näokatet. Merle Jääger ehk Merca on võimsalt provokatsiooniline, Jürgen Rooste pakub koomilist erootikat.
Möödaminnes mainimist leidis rida väljenduslikult „julgeid” noori naisi, lootustandvaiks „ankrunaisteks” jäid ülalmainitud Kristiina Ehin ja Sveta Grigorjeva. Viimase esile tõstmise eest tahaks lektorit küll sügavalt tänada. Kes soovib selle noore daami talendiga lähemalt tutvuda, kasutagu Google'i otsingumootorit.
Lõppkokkuvõttes tähendas kõneleja, et huvitaval kombel ilmub romantilist armastusluulet rohkem meeste kui naiste sulest. Siinkirjutaja impromptu eksperiment küsimusteperioodil tõestas, et neid sageli selles ei kahtlustata. Esitatud värsikest südamlikust armastusluuletusest ei tundnud keegi ära ega söandanud Arved Viirlaidu autoriks pakkuda. Kas ei kooru siit välja tõsiasi, et kõik luuletajad mässavad mingil moel konventsionaalsuse vastu. Noored neiud heidavad endalt haldjarüü ja šokeerivad publikut vulgaarsustega. Karastatud sõdur, kelle igapäevasesse keelepruuki needsamad vulgaarsused kuuluvad, otsib vaheldust lembeluulest.
Kõnelejat tänati rohke aplausiga ja talle esitati hulk küsimusi. Piret Noorhani tänas teda Tartu College'i nimel Juhan Liivi inglise keelde tõlgitud luuleraamatuga „Snow Drifts, I Sing”.
Eerik Purje
