Eestis on võimatu mitte märgata, et see aasta on meil Arvo Pärdi aasta, mis sai alguse juba aasta alguses Pärdi Keskuses Laulasmaal. Pärdi sünnipäeval 11. septembril olid kontserdid juba kõikides Eesti olulistes saalides – teiste seas ka Pärdi sünnilinnas Paides. ERSO esitas Pärdi sünnipäeval oma kodusaalis helilooja varase loomingu viimase teose – Kolmanda sümfoonia aastast 1971. Viimase aja loomingust kõlasid „L'abbe Agathon“ ning klaverikontsert „Lamentate“. Ka ERSO hooaja avakontserdi esiettekanne oli pühendatud Arvo Pärdile. Helilooja Tõnu Kõrvits tegi oma orkestrifantaasiaga kummarduse ka Pärdi õpetajale Heino Ellerile – teos on inspireeritud Elleri klaveripalast „Kellad“. Samas on ju Pärdilegi kellade teema ülioluline – alates heliloojale ilmakuulsuse toonud tintinnabulist (tõlkes „kellukesed“). Unustamatu kellade-teema on ka Pärdi orkestriteoses „In memoriam Benjamin Britten“, mis on juba aastakümneid Inglismaal Klassikaraadio esitatavuse TOP kümnes. Tõnu Kõrvitsa „Kellade fantaasia“ on tõeline orkestri-pärl ja sobitus ideaalselt kontserdi avalooks. Jah – Olari Elts oskab oma kontsertide kavasid tähendusrikkalt „läbi komponeerida“ – on ju Tõnu Kõrvitsa „Kellade sümfoonia“ peadirigendi tellimustöö ERSOle.
Publik Alexandrat lavalt ära ei lasknud – nii tuli tal esitada lausa kolm lisapala. Minu jaoks oli neist kõige põnevam Nadia Boulanger' teos klaverile ja tšellole, kus Dariescu partneriks oli ERSO tšellorühma kontsertmeister Indrek Leivategija.
Tõnu Kõrvitsa esiettekanne andis orkestrile „emotsionaalsed tiivad“ ja nii lendas Clara Schumanni klaverikontsert ERSO parimate esituste pingeritta. Braavo! Vapustavale elamusele aitas kaasa fantastiline pianist Alexandra Dariescu Londonist. Publik Alexandrat lavalt ära ei lasknud – nii tuli tal esitada lausa kolm lisapala. Minu jaoks oli neist kõige põnevam Nadia Boulanger' teos klaverile ja tšellole, kus Dariescu partneriks oli ERSO tšellorühma kontsertmeister Indrek Leivategija.
Pärast vaheaega kõlas Gustav Mahleri Neljas sümfoonia – helilooja varase loomeperioodi nõndanimetatud „Võlusarve perioodi“ viimane teos aastast 1901. „Poisi võlusarv. Vanad saksa laulud“ („Des Knaben Wunderhorn. Alte deutsche Lieder“) on saksa rahvaluuletekstide kogu, mille andsid välja poeedid ja novellistid Achim von Arnim ja Clemens Brentano aastatel 1805-1808. See kogu on olnud ammendamatuks inspiratsiooniallikaks paljudele saksa heliloojatele, Mendelssohnist Schönbergini. Mahler viisistas „Poisi võlusarve“ tekste kogu oma elu jooksul. Neljas sümfoonia on loodud tal laulu „Das himmlische Leben“ ümber. Esimestes osades on kasutatud laulu teemat instrumentaalsel kujul, viimases neljandas osas „Me naudime taevaseid rõõme, nii väldime maiseid mõõne…“ kõlab see solisti ja orkestri esituses. Sedapuhku esitas solistipartii metsosopran Sandra Laagus, kes kuulub praegu Berliini Riigiooperi Unter den Linden ooperistuudio koosseisu. 2023. a anti Sandrale esimene Olari Eltsi nimeline stipendium, toetamaks tema õpingute jätkamist välismaal. Sandra kaunis hääletämber, hea lavanärv ja väljendusoskus võitsid kohe publiku südame. Kontserdil andis ERSO direktor Kristjan Hallik üle ka selleaastased Olari Eltsi nimelised stipendiumid – viiuldaja Anna Katariina Trallale ja tšellist Aleksandra Maria Trallale. Publik tervitas noori muusikuid sooja aplausiga – vaatamata oma noorusele on nad jõudnud meie muusikute ringkonnas juba endale nime teha.
Helgetes toonides Mahleri sümfoonia neljanda osa lõppedes tuli Olari Elts üksinda lavale – tema seljataga olid tühjad orkestrantide toolid. Nii mõjus ta sõnavõtt veelgi dramaatilisemalt. Peadirigent ütles, et kui orkestrantidele makstakse neid alavääristavat palka, siis varsti jookseb ERSO oma mängijatest tühjaks – Euroopa orkestrid võtavad kõrgtasemel eesti muusikud avasüli vastu. Kuni 100. juubelihooajani 2026/2027 pole ilmselt veel põhjust muretsemiseks – kes siis ei tahaks oma orkestri 100. hooajast osa võtta. Samas jäi õhku rippuma retooriline küsimus MIS SAAB EDASI?!
