Muusikaõhtu tähtsündmuseks kujunes aga noore eesti helilooja Elis Halliku orkestriteose „Aegis“ Eesti esiettekanne. Kontserti dirigeeris Kristiina Poska.
Nii Euroopas tegutsev dirigent Kristiina Poska kui helilooja Elis Hallik on oma alal teinud juba muljetavaldava karjääri. Eesti heliloojatel on tõesti vedanud, et meil on rohkesti häid dirigente, kes hea meelega eesti heliloomingut oma kontsertprogrammidesse panevad. Ilmselt on neile suureks eeskujuks maestro Neeme Järvi, kes 1980. aastal emigreerudes püüdis igal võimalikul juhul oma kavadesse eesti muusikat panna. Ega see tollal Läänes nii lihtne olnudki. Selleks oli vaja nii Neeme Järvi veenmisjõudu kui eesti heliloojate rahvusvahelisel tasemel heliloomingut. Lausa legendiks on saanud Eduard Tubina 10. sümfoonia viis ettekannet Bostoni sümfooniaorkestriga 1981. aastal, kuhu sõitis Rootsist kohale ka juba haige Tubin. Nii sai Tubin veel enne surma kogeda oma sümfoonia triumfaalset vastuvõttu ameerika publiku poolt. Neeme Järvi plaadistas ka kõik Tubina sümfooniad rootslaste BIS plaadifirmale. Selle peale ärkasid ka rootslased ja emigrant Tubinast sai Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia auliige.
See oli aga nõukogude režiimi reeglite vastu astumine, protest tollase süsteemi vastu. Nii keelati Pärdi teose edaspidine esitamine kohe ära.
ERSO jaoks on eesti muusika esitamine lausa põhikirjaline kohustus. Nii paradoksaalseid juhtumeid nagu okupeeritud ENSVs, praegu muidugi olla ei saa. Aitab, kui meenutada Arvo Pärdi „Credo“ esiettekannet Neeme Järvi käe all 1968. aastal. Publik võttis teose nii tormiliselt vastu, et teos läks kohe kordamisele. Immo Mihkelsoni sõnul tõi „Credo“ Arvo Pärdi religioosse maailmatunnetuse julgelt ja ausalt avalikkuse ette. See oli aga nõukogude režiimi reeglite vastu astumine, protest tollase süsteemi vastu. Nii keelati Pärdi teose edaspidine esitamine kohe ära.
Juba taasiseseisvunud Eestis hariduse saanud Elis Halliku orkestriteos „Aegis“ on kirjutatud Eesti riigi sajandaks juubeliks 2018. a. Halliku loominguline portfell on muljetavaldav. „Aegis“ tõuseb teiste teoste seas esile seetõttu, et maailmakuulus muusikakirjastus Schott Music võttis teose partituuri enda egiidi all kirjastada. Meenutagem, et Schott Music on välja andnud niisuguste gigantide partituure nagu Stravinski, Ligeti, Penderecki, Takemitsu, Peteris Vasks, Hosokawa jt. Elis Halliku teose esiettekanne toimus Läti pealinnas – mängis Simfonietta Riga, dirigeeris Erkki Pehk. Eesti esiettekannet juhatas 27. septembril Kristiina Poska. Järgmise aasta alguses kõlab „Aegis“ Kristiina Poska juhatusel ka Bilbao sümfooniaorkestri esituses Hispaanias ja Montpellier’ orkestriga Prantsusmaal.
Kristiina Poska põhjendas „Aegise“ kavva võtmist järgmiselt: „….Kui ma kuulsin, et see teos on kirjutatud 2018. aastal Eesti sajandaks sünnipäevaks ning see lugu räägib kaitsekilbist või kaitsest suuremas tähenduses, siis ma sain aru, et täpselt see mind selles loos kõnetabki/…/ Ma loodan, et saame koos ERSOga viia kuulajad kümneminutilisse meditatsiooni, mis sisendab meile usku, et me oleme kaitstud. Meil on seda praegu väga vaja.“ (kavalehelt)
Just muusika aitab meil mõneks ajaks unustada läheduses möllava verise sõja ja aitab kaitsta meie rahva vaimset tervist.
Juba Elis Halliku teose pealkiri „Aegis“ kõlab tähendusrikkalt. Vanas Kreekas oli aegis Zeusi ja Athenat kaitsev rüü või rinnakate, mis samas sümboliseeris majesteetlikkust ja üleloomulikku jõudu. Metafoorselt on tänases Eestis ja Euroopas laiemalt selleks kaitsekilbiks kultuur, iseäranis muusika. Just muusika aitab meil mõneks ajaks unustada läheduses möllava verise sõja ja aitab kaitsta meie rahva vaimset tervist. Nii on iga ERSO kontsert kaudselt nagu muusikateraapiline seanss ehk kaitsekilp hädade vastu. Eesti helilooja teose esiettekanne tõstab meie enesetunnet veelgi.