Lehte Hainsalu on sündinud Tartumaal ning jäänud elupõliseks tartlaseks. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia alal, töötanud koolis emakeeleõpetajana ning erinevate ajakirjandusväljaannete toimetustes, samuti televisioonis. Alates 1958. aastast kuulub ta Kirjanike Liitu, olles hiljem olnud Tartu osakonna esimees.
Lehte Hainsalu on tegutsenud ka poliitikas: ta on omaaegse 40 kirja üks autoritest, riikliku iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ja Põhiseaduse Assamblee liige, ent pole sidunud end ühegi parteiga.
Oma tegevuse eest on Lehte Hainsalu pälvinud aastakümnete jooksul hulgaliselt kirjandusauhindu ja laialdast tunnustust, nimetagem vaid mõned neist: 2001.a. Valgetähe V klassi teenetemärk, 2002.a. Riigivapi IV klassi teenetemärk, 2006.a. Riigivapi III klassi teenetemärk; ta on Tartu linna aukodanik, Vanemuise Seltsi auliige ja Tartu aastate daam. Aastal 2021 pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia.
Kõige värskem tunnustus on aga seotud Toronto ja VEMUga: detsembris anti talle üle esimene Arved Viirlaiu kirjandusauhind luulekogu „Valuvaba“ eest. Auhinna asutas Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul Väliseesti Muuseum VEMU. Auhinda antakse välja kord kahe aasta jooksul Eestit ja eestlust mõtestava silmapaistva ilukirjandusliku teose eest.
Kuivõrd palju olete saanud olla kursis väljaspool Eestit asunud kirjanike ja elava kirjanduseluga – ajal aastakümneid tagasi, kui kontaktid kodu- ja väliseestlaste vahel olid kaugel sellest, millised need on täna?
Vene ajal oli nn pagulaskirjandus Eesti NSVs mõistagi keelatud ning selle levitamine ja lugemine karistatav, kuid seda enam ligitõmbav. Kuskil tänavanurgal vahetati kähku mõni Tulimulla või Mana number käest kätte üheks ööks lugeda. Underi ja Visnapuu luulet või koguni mõnd romaani kirjutati ümber kirjutusmasinal õhukesele maisipaberile läbi kopeeri, nõnda sai viis-kuus eksemplari. Neid eksemplare jälitas julgeolek, uuris, millisel kirjutusmasinal paljundatud, ning pinnis, kust tekst saadud ja kellele edasi antud. Ohus oli kirjutusmasina valdaja töökoht ning paljundaja ja lugeja ja levitaja korteritaotlus või autoostuluba või välisviisa. Pakiga Läänest tulnud raamatud ei jõudnud adressaadini, küll aga võis neid altkäe osta nagu ka piibleid ja muud raamatukraami, mis veekindlas pakendis laevalt heidetuna mereranda ujus ning julgeolekupoiste poolt rahaks tehti.
Nälg vaba sõna järele oli tohutu. Paljud arvasid ekslikult, et pagulased elavad või sees ja neil on palju ressurssi meid tarbekaupade ja kirjavaraga toetada ega teadnud midagi pagulaselu kitsikusest. Paljud pagulased seevastu pidasid kojujäänuid kollaborantideks ja vaatasid viltu omade peale, kes kodustega, olgu või jõulukaardisidet, pidasid. Hirmsad aastad on lühidalt kokku võtnud mullu augustis teispoole lahkunud luuletaja Milvi Seping:
Ühed
viidi.
Neilt võeti.
Teised
läksid.
Ja jätsid.
Kolmandad?
Hoidsid maa paigal.
Tõepoolest. Maa seisab paigas, kuid põrub kõvasti. Raamaturiiulid ei värise (veel?), seal on kõrvuti kodueesti ja ulgueesti suured nimed – Traat, Ristikivi, Rein Põder ja Ilmar Jaks; Kross, Kalmus ja Uku Masing; Baturin, Bernard Kangro ja Madis Kõiv; Arvo Valton ja Arvo Mägi; Juhan Peegel ja Arved Viirlaid; Alver, Under ja Alliksaar; Laaban ja Andres Ehin; Kauksi Ülle ja Raimond Kolk; Ellen Niit ja Elin Toona; Kaplinski ja Kalju Lepik ning kõik need teised, keda keegi on sattunud nautima. Pole vahet, kas kodueesti või ulgueesti autor, on üks eesti kirjandus. Suur kirjandus.
Rääkides Teie kirjanikutee algusaegadest: kui noorelt alustasite kirjutamist ja millal tundsite, et sellest võib saada elutöö?
Oli aasta 1949, hirmus aasta. Klassiõed olid minu pool, mängisid lauljaid ja näitlejaid, minul muusikalist kuulmist pole, mina mängisin siis luuletajat. Luuletus on see, kui rida ei pea lõpuni kirjutama. Luuletus on riimimäng, millel pole kirjutajaga midagi tegemist, nii uskusin ajaleheluuletusi lugenult. Kirjutasin sookuivendusest ja kevadkünnist, sest lilledest ja lindudest ei tohtinud, kuna keegi sellest ju ei kirjutanud. Siiski pole mul olnud vajadust oma loomingust mõnd rida tagasi kutsuda. Küllap olen kirjanikuks sündinud. Kirjanikuks ja eestlaseks. (Kuigi tahtsin arstiks õppida, sest kasuisa ütles, et juurat ja ajalugu pole vene ajal mõtet õppida.)
Kas Te peate arvestust, kui mitu teost on ühtekokku Teie sulest ilmunud?
Käin 85ndat eluaastat. Nii palju on ka trükiseid koos tõlgete ja kordustrükkidega.
Millised näevad välja Teie päevad? Kas iga päev sisaldab loominguliseid hetki, või tekib vahel ka nn. luulepuhkust (viidates Teie ühe raamatu pealkirjale)?
Olin juba mitukümmend aastat olnud kirjanike liidu liige, kui ikka tundsin end valemängijana, kui mind kirjanikuna tutvustati. Sest pidin tegelema leivatööga ja elama pereelu ega saanud loomingule pühenduda. Ega saanud ka perele ja leivatööle sada protsenti pühenduda. Nüüd on see aeg käes, olen lesk, elan üksi ja peret on kolm last, 11 lapselast ja 13 lapselapselast, neid on ühtekokku nii palju, et olen nad vabaks andnud ega vastuta nende eest. (Küll kipuvad nad minu eest vastutama.) Nüüd vaatan maailma looja pilguga. See on minu aeg ja minu universum, ma saan seda armastuse läbi paremaks teha.
Mis teos on Teil praegu käsil?
Ei mis! Teoseid mitte, lihtsalt mõned lasteraamatud, kirjutamisel kaks, avaldamist otsimas viis. Aga värssromaani polegi ma veel kirjutanud. Mine tea, kui Jumal tahab.
Eestlus ja eesti keel on olnud Teie loomingus alati aukohal. Kuidas Teile tundub, kas see on aukohal ka tänapäeva kirjanduses üldiselt ja kas meie kui väikerahva keeles kirjutades võib jõuda suurde maailma?
Mõned meist on suurde maailma jõudnudki. Kes selleks vaeva on näinud. Tõlkes läheb palju kaduma, luuletusest peaaegu kõik – kõla, lõhn, maitse. Hea tõlkija saab proosaraamatu ka originaalist paremaks tõlkida, kui ta oma emakeelt süvitsi armastab. Sest proosas on sisu oluline, luules sisu pole, seal on ainult hing.
Murekoht, millest palju kuuleme: tänapäeva noored Eestis ei kasuta enam sageli puhast eesti keelt, pikkides seda ingliskeelsete väljenditega või minnes hoopis omavahelises suhtlemises üle inglise keelele. Mida arvate sellest suunast kirjaniku ja õpetajana – kas meil on põhjust muretseda kauni eesti keele kadumise pärast?
Koos ajastu hingusega muutub ka keel. See on loomulik. Aga vaja on tunda ka eelmiste sajandite kirjavara, et tajuda oma juuri. Ulgueestlased on säilitanud oma kodukeele, ma olen väga õnnelik Raimond Kolka lugedes, ta on alles hoidnud igaveseks kadunud vana Võrumaa. Südamest armsa ja kadumatu.
Mida ütleksite Eesti Elu lugejaile uue aasta hakul?
Piiblis on üks kõige korduvam sõna: Ole julge! Olgu teil julgust! Olge vahvad! Olgu siis meil julgust olla meie ise, seista omil jalul, kaitsta oma kodu ja maad ja keelt.
Ma tänan, et olete minu luulekogu lugenud ja mind nii uhke pärjaga pärjanud. Kõige hinnalisem on see, mida ei tea oodatagi.
