Lausel oli allakirjutanule eriline mõju möödunud nädalal, kui ajalooline Eesti presidendi lipp, mis lehvis Kadrioru lossi ees vahetult enne punavägede Tallinnasse jõudmist septembris 1944.a. sai pidulikult antud Eesti Rahva Muuseumile ja on nüüd on osa püsieksponaadist, „Kohtumised“. Kuidas lipp sinna jõudis, väärib tähelepanu.
Ent enne selleni jõudmist pisut isiklikku ajalugu. Allakirjutanu julges vanemate sünni-, kodumaad külastada esmakordselt, oleks võinud muidugi varem, 1989. aastal, võttes ette olulise rahvustunnet ja -kuuluvust kinnitava reisi. Esimesed Ülemaailmsed Eesti Noorte Päevad toimusid 8.– 16. VI 1989. Perestroika puhastavad puhangud tähendasid, et viisa saamine okupeeritud Eestisse oli hõlpsam; samas ei pidanud tol suvel piirduma vaid Tallinnas viibimisega. Nii juhtuski, et kui 4. juunil 1989 toimus Eesti lipu 105. aastapäeva tähistamine Otepää Maarja kirikus, olin kohal. Seda üritust peetakse tagantjärgi oluliseks verstapostiks teekonnal taasiseseisvumiseni. Ja kuna oli ikka okupatsioon, siis lipupäeva mõistet polnud veel loodud.
Ei oska kirjeldada tookordseid tundeid isegi 37 aastat hiljem. Isapoolsed juured on kõvasti Otepää kandis kinni. Otepää uuele kalmistule on tänaseks nii isa kui ema, tädi ja vanaema maetud. Nuustaku vanal kalmistul on vaarvanemaid puhkamas juba enam kui kaks sajandit. Otepääl esmakordselt olles, sellisel pühalikul sündmusel oli teadagi tunnetepuhang võimas.
Tagasi sõjaseptembrisse. Tollal, pea 82 aastat tagasi otsustas skaudipoiss Eugen Vilder, teades, et N. Liidu relvaüksused pole pealinnast kaugel, koos ühe, kahjuks tundmata Eesti sõjaväelasega lipu Kadrioru ametlikust lipumastist maha võtta. Et see punaste kätte ei langeks, et seda ei teotataks. Kes oli Eugen Vilder? Minu onu.
Sõjakeerises põgenesid kolm Vilderit – ema Olga, 14-aastane Eugen, hellitusnimega Senn ja 10-aastane Valli Saksamaale. Pereisa Aleksander oli saksa mundris rindel nagu ka vanim poeg Valdemar, vaid 17-aastane. Esimese saatus jäi kauaks teadmata; Valdemar Vilder langes sõjavangi, haavatuna. Pärast kurnavaid vintsutusi vangilaagris pääses sealt tänu saksa keele oskusele ning germaani päritolu perenimele. Oskas end okastraataia tagant Saksamaale välja rääkida. Esimesed kolm said 1949. aastal loa Austraaliasse asuda, alul läänerannikul Perthi, hiljem jõudsid nad Sydneysse. Kuhu ka jõudis Valdemar.
Kui Valli abiellus 1954.a. Arvo-Eerik Naelapeaga Sydneys, siis Eugen Vilder jäi eluaegseks poissmeheks. Elas ema Olgaga koos Cowanis, Sydney äärelinnas. Vanaema Olgaga oli mul kirjavahetus varasest kirjaoskamiseast peale ta elu lõpuni. Ka „onkel Valdemariga“, nagu ta ennast ise tihti tituleeris. Kelle maise teekonna lõpp-peatuseks oli Thirlmere’is asuv eestlaste vanade-, hooldekodu.
Vanaema Olga jõudis, kauguste tõttu, vaid korra Kanadat ja tütreperet külastada. Valdemar Vilderiga kohtusin esmalt sel samal emotsionaalsel 1989.a. suvel Eestis. Aasta hiljem kombineeris ta ikka veel okupeeritud sünnimaalt tagasilendu Lõunaristi alla põgusa Toronto vahepeatusega, sai siis talle Vahtralehemaa loodust tutvustatud.
Aga onu Senn? Teda, kuigi sai talle tihti vanaema kaudu kirjutatud, õepoeg kunagi ei kohanud. Niisiis oli selline meeldiv üllatus – jah, õieti suur üllatus – lugeda tänavusest Eesti Elust, nr 10 (13. märts 2026), esileheküljelt tema lipupäästmisaktsioonist, kui kajastati ajalooliste värvide üleandmist välisminister Margus Tsahknale Austraalias. Sellest loost tsiteerin Tsahknat: see „on järjekordne Eestile väga omane lugu, mis näitab, kui olulised on meile läbi aja olnud meie sümbolid nagu sinimustvalge lipp“. Sai edasi lugeda, et Eugen Vilder riskeeris suurelt lippu päästes, mitte ainult selle mahavõtmisega, aga seda truult kaitstes, selle ümber keha mässides. Ja muidugi edaspidi, aastaid elati keerulistes oludes Saksamaal, mille kogemustest ema Valli allakirjutanule rääkis väga vähe. Nagu pagulusperedes ikka, jääb palju teadmata.
Ning pole enam kellegi käest küsida. Raske uskuda, et teismeline kangelane suutis oma ema ja õe ees saavutuse saladuses hoida. Ning ka hiljem mitte rääkida sellest oma vanemale vennale Valdemarile, kes oli arhivaarina tegev Austraalia pagulaskogukonnas. Või teistelegi. Eugen Vilder võis küll olla ettevaatlik, kartlik saladust hoides, aga ta tegu ise on väga sõnakas.
Pöördusin sõbra ja aatekaaslase Eerik Purje poole. Kellel varsti täitub 70(!) aastat Austraaliast Kanadasse asumisest. Teadsin, et ta Vildereid tundis. Eerik oskas vaid niipaljukest mu onu Senni kohta lausuda, et ta muusikalised teadmised olid üllatavalt tasemel. Lipulugu oli aga talle – nagu minulegi – uudiseks. Jah, meie peres oli teada, et ema vend Eugen oli vaikne, isegi eraklik, kiindunud oma kirjandusse ja heliplaatidesse. Kuid muud, isegi igapäevaseid tegusid, huve, neist ei tea tänaseni.
Eugen Vilder ja ta vanem vend Valdemar mõlemad surid 2021. aastal. Valdemari poeg Toomas korraldas ta pärandi küsimusi ning mullu augustis leiti ajalooline sinimustvalge ta esemete hulgast. Ei olnud küsimustki – lipp kuulub vabale Eestile. Möödunud neljapäeval jõudiski see ametlikult tagasi koju, on nüüd Eesti Rahva Muuseumi halduses. ERMi direktor Laura Kipper lausus üleandmistseremoonial tabavalt: „Lipu tähendus on suurem kui tema materjal.“
Eugen Vilder seda teadis. Ja ta õepojale on nüüd 4. juuni omandanud veelgi suurema tähtsuse, kui oli Otepääl, rahvuslipu hälli ääres seistes 1989.a. süstina saanud. Vaikne 14-aastane skaudipoiss, kes suutis seitsekümmend seitse aastat saladust hoida, on läinud oma julguse ja isamaalisusega ajalukku.
