Tallinnas sündinud Tiiu ütleb tundvat, et need on ka tema kalmistud, kuigi vaatleb neid välismaalase vaimustusega. Ta on paigutanud nende kaante vahele hulga esmaklassilise kvaliteediga fotosid mitmelt kodulinna kalmistult ja lisanud neile asjalikud ning samaaegselt südamlikud tutvustavad tekstid. Fototehnilise toimetamise eest on hoolitsenud abikaasa Frank.
Raamat on jagatud kolme ossa: eilsed kalmistud, memoriaalkalmistud ja tänased kalmistud. Esimese kategooria juurde kuulub ängistav fakt, et nõukogude valitsuse ajal likvideeriti mitu kalmistut, sest nende ideoloogia nõudis eelnenud ajaloo kustutamist. Esimesena hävitati Saksa sõdurite matmispaigad, siis paar kalmistut, kuhu oli maetud palju baltisakslasi. Ka vana juudi kalmistu pidi lõpuks andma ruumi uutele arendusprojektidele.
Autor leiab, et kalmistud on köitvad. Sellega tuleb nõustuda. Hauatähised on omapärased, iga memoriaal räägib oma lugu. Kodumaistel kalmistutel jalutamine sisendab inimhinge sügavat rahu ja kokkukuuluvust kallite lahkunutega. Kuigi kõne all olev teos käsitab ainult pealinna rahulaid, on Eestis selliseid hästihoolitsetud matmispaiku tohutu hulk.
Raamat on täielikult kakskeelne. Lühikesed, kuid tabavad ja viimistletud tekstid on eesti- ja ingliskeelsed ning tohiksid sellisena olla huvipakkuvad ka nooremale generatsioonile. Raamatus on juttu ka matusekommetest ning hingedepäeva traditsioonist. On ülim rõõm lehitseda teost, millest õhkub nii sügavat austust ja lugupidamist meie rahvapärandi vastu.
Eerik Purje
