Telli Menüü

Esmakordselt Saaremaal

Saaremaa ooperipäevad kestavad veel, aga üks hiigelüritus, mille jaoks ma õigupoolest Kuressaarde sõitsin, on läbi: üks ja ainumas kord esitati seal Richard Wagneri teost „Reini kuld“, mis moodustab proloogi Nibelungi sõrmusele. Seda ooperit ei ole varem Eestis esitatud. Suurepärane, et otsustati Kuressaares tähistada terve tetraloogia esmaettekannet Saksamaal 150 aastat tagasi. Tuleval aastal tuleb Saaremaa ooperipäevade kavas teine osa sellest tetraloogiast, ületuleval aastal kolmas ja 2029.a. neljas osa – kõik vaid üks kord.

Olen Wagneri oopereid ennegi näinud ja imestanud iga etenduse puhul, mis sundis nii vägeva helilooja valima nii iseäralise loo, mida viisistada. Ei ole ma täielikult aru saanud ei „Tannhäuserist“, „Lendavast hollandlasest“ ega „Lohengrinist“, aga ei olnud seni taibanud, et Wagner pidas end kirjanikuks, s.t. lõi kõik oma ooperite libretod ise. Kakskümmend aastat kulus tal „Nibelungi sõrmuse“ – terve tetraloogia – libreto ja muusika kirjutamiseks. Wagneri muusika mulle meeldib, see toob mind ikka ja jälle teatrisse. Seepärast ei osanud oodata Kuressaares midagi tavatut. Olin küll sisukokkuvõtte truult ära lugenud ja ohanud, et Wagnerile meeldivad kääbused ja hiiglased – segane lugu nagu tavaliselt Wagneri puhul!

Lavadekoratsioon, mis liikus ringi; ees on orkester.
Lavadekoratsioon, mis liikus ringi; ees on orkester.

Aga Kuressaares juhtus midagi ootamatut: tundsin, et olen Wagneri loost täiesti aru saanud! Ooper jutustab küll jumalatest, aga laval nähtu laieneb ka meile, inimestele. Inimesed annavad lubadusi, mida neil pole kavaski pidada, kraabivad kokku maist vara, tülitsevad vara üle, ka tänapäeval, liiati veel 150 aastat tagasi.

Vanemuise teatrit võib ainult kiita selle lavastuse eest. Selles on hulljulgust – laval on terve bassein, kus kolm näkineidu sulpsatavad (ja laulavad!), bariton Rauno Elp turnib kesksel lavakonstruktsioonil peaaegu eluohtlikult, hiiglased on teistest peajagu üle. Lava ja kostüümid on võrratud, tavalisest suurem orkester täidab muusikaga terve suure auditooriumi (püstitatud on hiigeltelk piiskopilinnuse kõrvale), põhiliselt on kaasatud Eesti oma solistid. Lavastaja ja kostüümikunstnik on küll Hollandist (Michiel Dijkema, Martijn Kramp), aga orkestrit juhatab meie oma Risto Joost. Ja koostöö sujus suurepäraselt, lavastus oli tõeline vaatemäng! Soovitaksin soojalt seda ooperit igale tuttavale, läheksin ise ka teist, võib-olla kolmandatki korda, aga see on võimatu – seda oli vaid üks etendus! Ilmataatki soosis meie tegemisi sel päeval – ei sadanud, kui ma ligemale keskööl oma peatuskoha suunas sammusin. Wagneri ooperid on pikad, Kuressaares tehti vaheaeg, nii et kogu õhtu täitis kolm ja pool tundi.

Etendus toimus laupäeval ja mul oli aega seda nädalavahetust nautida, lihtsalt jalutada linnas ringi või istuda pingil peatänaval. Ma ei olnud hulk aastaid Kuressaares käinud. Värvilisi lilleampleid on terve linnasüda täis, linn on puhas ja hooldatud. Lisaks eramute korras aiad! Tänavu paistab, et on hea õuna-aasta.

Tiina Tamman

Kuressaare vaateid.
Kuressaare vaateid.

Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele

Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.

Hind alates $2.30 nädalas.

Vaata tellimispakette

Loe edasi