Sest dokumentaalfilmid, mida on lihtne üle ilma transportida ja mille näitamine pole kallis, lubavad meil kõigil, asukohast hoolimata, saada osa Eesti elust ja selle mõtestamisest. Dokumentaalfilmid on ühest küljest väga olulised “mälutöö” vahendid – need lubavad rikastada meie minevikutaju ja anda tähendust möödaniku üleelamistele, ent teisest küljest aitavad need kujundada arusaamu sellest, kuhu Eesti liigub ja kuhu me tahaksime, et ta liiguks.
Tänavuaastase Estdocsi filmivalik oli suurepärane näide sellest dokumentalistika kahest funktsioonist. Ühelt poolt sisaldas festivaliprogramm mõjusaid filme, mis tegelesid Teise maailmasõja pärandi mõtestamisega (nagu Helga Meritsa “Klassikaaslased 1943. aastast”), ent mis samuti püüdsid humoorikalt distantsilt vaadata elule Nõukogude Eestis (nagu Hardi Volmeri ja Kiur Aarma “Kullaketrajad” või Heli Tetlovi “Kosmos”). Teiselt poolt pakkus festival võimalust heita pilku tänapäeva Eesti ühiskonna kõige uuematele arengutele ja tulevikuväljavaadetele, nagu näiteks Artur Talviku ja Peeter Vihma film “Okupeeri oma müür”.
Filmifestivali väärtust ei kujunda aga mitte üksnes filmid, vaid ennekõike publik. Ja Estdocsil on publikuga kindlasti õnne, sest sisuliselt läksid kõik filmid täismajale ja nii mitmekesist ning motiveeritud vaatajaskonda ei leia naljalt üheltki dokumentaalfilmide festivalilt. Rõõmustas eriti see, et üha selgemalt on täitumas festivalikorraldajate soov laiendada publikut kohalikult Eesti kogukonnalt Kanada filmihuvilistele laiemalt, sest näidatud filmid on kindlasti seda väärt, et pääseda laiemasse ringi.
Festivali moderaatorina kogusin selle nädala jooksul palju huvitavaid lugusid, mida kuulsin nii Kanada eestlaste kõige vanemalt kui ka nooremalt põlvkonnalt. Ajaloolasena oli see rikastav kogemus, rääkimata minu sisemisest cinéphile‘ist, kes sai mitu päeva jutti nautida häid filme ja nende üle arutlemist. Soovin festivalile pikka iga, korraldajatele visadust ja meile kõigile jõudu eestluse (ümber)mõtestamise keerulisel teel.
Marek Tamm
